Halloween: ajaloo, usu ja ebausu vahel

Juba sel nädalal tähistatakse paljudes lääneriikides Halloweeni. Ja nagu peaaegu igal aastal, hakkavad Facebook, Threads, Instagram ning teised sotsiaalmeediaplatvormid tasapisi täituma kristlikest ringkondadest pärit ärevate postitustega. Meid hoiatatakse kohutavate vaimsete ohtude, saatanlike rituaalide, deemonite kummardamise ja peaaegu iga inimese väidetava otsese osalemise eest okultismis, kui ta julgeb oma maja ette asetada nikerdatud kõrvitsa või lubab lapsel kostüümi selga panna.

Vahel jääb mulje, et teatud osa kristliku kogukonna jaoks kujutab Halloween endast palju suuremat ohtu kui korruptsioon, silmakirjalikkus, vägivald, võimu kuritarvitamine ja muud täiesti reaalsed probleemid, sealhulgas need, mis esinevad religioossete organisatsioonide endi sees.

Tahan kohe alguses oma seisukoha selgeks teha. Olen usklik inimene ega kavatse sugugi Halloweeni propageerida ega kedagi veenda seda tähistama. Veelgi enam, mõistan täielikult kristlasi, kes oma usuliste veendumuste tõttu ei soovi sellistel üritustel osaleda. See on nende õigus ja seda tuleb austada.

Kuid isiklike usuliste veendumuste ja ajalooliselt ebatäpsete väidete levitamise vahel on põhimõtteline erinevus. Samuti on suur erinevus teadlikul otsusel mingist traditsioonist loobuda ja katsel kujutada seda traditsiooni üksnes satanismi ilminguna.

Just sellest tahangi rääkida. Sest minu arvates ei tohiks usk vajada väljamõeldud lugusid, hirmujutte ega manipuleerimist, et oma seisukohti põhjendada.

Kust Halloween tegelikult pärineb?

Alustame sellest, et nimel Halloween on täiesti konkreetne ajalooline päritolu. See tuleneb väljendist All Hallows’ Eve, mis tähendab kõigi pühakute päeva eelõhtut. Läänekristlikus traditsioonis tähistatakse kõigi pühakute päeva 1. novembril.

Selle nimetuse varased kirjalikud vormid esinevad 16. sajandi šoti keeletraditsioonis. Teisisõnu on juba püha nimetus ise seotud kristliku kalendriga, mitte mõne paganliku jumaluse või deemoni nimega, nagu sotsiaalmeedias vahel väidetakse.

Halloweeni ajalugu on aga selle nimest märksa keerulisem.

Tänapäevaste kommete kujunemises on tõepoolest märgata vanemate rahvatraditsioonide mõju, eelkõige keldi Samhaini püha mõju.

Samhain oli seotud suve lõpu, põllumajandusliku aastaringi lõppemise ja talvise poolaasta algusega. Selle nime seostatakse tavaliselt vanaiiri väljendiga, mis tähistas suve lõppu.

Siin tuleb tähele panna üht olulist asjaolu. Meie teadmised Samhainist pärinevad peamiselt keskaegsetest Iiri allikatest, mis kirjutati juba kristlikul ajastul. Seetõttu ei saa kaugeltki kõike, mida tänapäeval selle püha kristluseelsete rituaalide kohta räägitakse, pidada kindlaks ajalooliseks faktiks.

Populaarsetes käsitlustes kujutatakse Samhaini sageli suurejoonelise surmapühana, millega olevat kaasnenud inimohvrid, ulatuslikud deemonlikud rituaalid ja tumedate jõudude kummardamine.

Ajaloolised tõendid ei võimalda aga sellist pilti kindlalt taastada.

Samas oleks ekslik väita ka vastupidist: et Samhainil oli üksnes põllumajanduslik tähendus ning see polnud kuidagi seotud ettekujutustega teispoolsusest. Keskaegsetes Iiri pärimustes kujutatakse seda tõepoolest erilise ajana, mil piir inimeste maailma ja üleloomuliku maailma vahel muutub hägusemaks.

Kuid muistsete ühiskondade mütoloogilised ettekujutused ja tänapäevane satanismi mõiste on täiesti erinevad asjad.

Nimetada muistset aastaaegade vahetumisega seotud püha „saatanlikuks” üksnes seetõttu, et sellel osalenud inimesed uskusid vaimudesse või teispoolsusse, tähendab palju hilisemate religioossete mõistete ülekandmist täiesti teistsugusesse ajaloolisse ajastusse.

See ei ole ajaloouurimine. See on ajaloo tõlgendamine juba ette kujundatud teoloogiliste veendumuste kaudu.

Kuidas kristlik traditsioon seda püha mõjutas?

Sama huvitav on asjaolu, et tänapäevast Halloweeni pole võimalik mõista ilma kristluse enda ajalugu tundmata.

Kõigi pühakute päev kujunes kristliku kirikutraditsiooni sees järk-järgult. Läänekirikus kinnistus 1. november varakeskajal ning levis seejärel laialdaselt.

Ajaloolased arutlevad selle üle, mil määral oli selle kuupäeva valik seotud olemasolevate hooajaliste kommetega. Kuid väide, et kirik võttis lihtsalt paganliku Samhaini püha ja nimetas selle ümber, oleks liigne lihtsustus.

Tegelikult on tegemist keerulise protsessiga, milles põimusid kirikukalender, kohalikud rahvakombed, keskaegsed arusaamad surmast, surnute mälestamine ja aastaaegadega seotud pidustused.

Ja siin ilmneb huvitav vastuolu.

Mõned kristlased, kes lükkavad Halloweeni selle väidetavate paganlike elementide tõttu kategooriliselt tagasi, suhtuvad täiesti rahulikult teistesse tuttavatesse pühadekommetesse, mille päritolu on samuti seotud kristluseelse kultuuriga.

Mõelgem näiteks jõulupuule, mitmesugustele rahvarituaalidele, pidulikele lõketele, viljakussümbolitele või teatud lihavõttetraditsioonidele.

Loomulikult ei tähenda kristluseelsete elementide olemasolu seda, et kristlikud jõulud või ülestõusmispühad oleksid lihtsalt ümbernimetatud paganlikud pühad. Ka sellised väited oleksid ajalooliselt ebatäpsed.

Kui aga kavatseme hinnata religioosseid tavasid üksnes üksikute sümbolite päritolu järgi, peame rakendama samu kriteeriume kõigi traditsioonide suhtes, mitte ainult nende puhul, mis meile mingil põhjusel ei meeldi.

Vastasel juhul kujuneb välja väga valikuline võitlus paganlusega: naabri kõrvitsat peetakse vaimseks ohuks, samal ajal kui meie enda rahvakombed, mille ajalugu pole sugugi vähem keeruline, ei tekita mingeid küsimusi.

Kõrvitsad, inimrasv ja muud õuduslood

Eraldi käsitlemist väärib kuulus Jacki latern ehk Jack-o’-lantern.

Igal aastal levivad lood, mille kohaselt nikerdatud kõrvits sümboliseerivat väidetavalt maharaiutud inimpead, mida druiidid kasutasid veriste ohverduste käigus. Mõnikord lisatakse neile juttudele küünlad, mis olevat valmistatud inimrasvast, deemonlikud lepingud ja muud õudused.

Probleem seisneb selles, et tänapäevase Halloweeni laterna just sellise päritolu kohta puuduvad veenvad ajaloolised tõendid.

Juurviljadest laternate valmistamise traditsioon oli olemas Iirimaal ja Šotimaal. Selleks kasutati peamiselt kaalikaid, vahel ka teisi köögivilju. Nende laternatega seostusid rahvauskumused, lood ekslevatest hingedest, üleloomulikest olenditest ning legend Jackist, kes rahvapärimuse järgi oli määratud oma väikese tulega ringi rändama.

Pärast iirlaste ja šotlaste ulatuslikku väljarännet Põhja-Ameerikasse hakkasid need traditsioonid järk-järgult muutuma.

Ameerikas osutus kõrvits laternate valmistamiseks palju sobivamaks materjaliks. See oli kergesti kättesaadav, suhteliselt suur ja seda oli märksa lihtsam töödelda.

19. sajandil muutusid nikerdatud kõrvitsad järk-järgult Ameerika sügiskultuuri osaks ning hiljem seostusid need kindlalt Halloweeni tähistamisega.

Kõrvitsalaternaid mainitakse Ameerika allikates isegi ajast, mil nende kasutamine polnud veel kujunenud püsivaks Halloweeni kombeks.

Siin tekib lihtne küsimus: kui keegi väidab, et tänapäevane nikerdatud kõrvits on muistse saatanliku rituaali sümbol, siis miks mitte esitada ajaloolisi allikaid, mis just seda väidet kinnitavad?

Mitte sotsiaalmeedias esinevate endiste nõidade või okultistide lugusid. Mitte jutlustajate emotsionaalseid tunnistusi. Mitte hirmutava muusikaga videoid.

Vaid konkreetseid dokumente, tõendeid ja uurimusi, mille abil on võimalik selle traditsiooni päritolu jälgida.

Sest inimese isiklik jutustus, milles ta nimetab end endiseks okultistiks, ei muuda tema ettekujutust ajaloost automaatselt ajalooliseks faktiks.

Kust pärinevad kostüümid ja maiustuste küsimise komme?

Veel üks levinud müüt väidab, et lapsed, kes riietuvad kostüümidesse ja käivad ukselt uksele maiustusi küsimas, jäljendavad väidetavalt muistseid saatanlikke rituaale.

Tegelikult on nende kommete päritolu palju keerulisem.

Suurbritannias ja Iirimaal eksisteeris sajandeid mitmesuguseid pidulikke majast majja käimise traditsioone. Inimesed võisid laulda, luuletusi esitada, väikeseid etendusi korraldada või kostitamist paluda.

Mõned neist tavadest olid seotud surnute mälestamisega, teised rahvakalendri tähtpäevade ja kohalike kommetega.

Šotimaal levis traditsioon nimega guising, mille käigus osalejad riietusid kostüümidesse, külastasid naabreid ning pakkusid maiustuste või toidu eest meelelahutust.

Tänapäevane Ameerika trick-or-treat kujunes välja märksa hiljem, peamiselt 20. sajandi esimesel poolel, ning muutus eriti populaarseks pärast Teist maailmasõda.

Seega on meile tuttav pilt kostüümides lastest, kaunistatud majadest, kommidest, plastmassist skelettidest ja kõrvitsatest pika ajaloolise arengu tulemus, mitte muutumatuna säilinud rituaal muistsete druiidide ajast.

Eriti olulist rolli mängis siin kommertsialiseerumine.

Kostüümitootjad, maiustuste valmistajad, dekoratsioonifirmad, filmitööstus ja kaubandusketid muutsid Halloweeni tohutuks turuks.

Aga kas midagi sarnast ei juhtunud ka jõuludega?

Tänapäevased jõulumüügid, kaubanduskeskuste jõuluvanad, reklaamikampaaniad ja kingituste mäed on samuti kultuuriliste ja äriliste protsesside tulemus, mitte varakristlike tavade otsene jätk.

Ometi peavad paljud usklikud jõulude kommertsialiseerumist ebameeldivaks, kuid harjumuspäraseks nähtuseks, samal ajal kui Halloweeni kommertsialiseerumist käsitletakse tõendina selle deemonlikust olemusest.

Aga satanistid ja okultistlikud rühmitused?

Siinkohal ei kavatse ma ilmselgeid asjaolusid eitada.

Jah, eksisteerivad tänapäevased okultistlikud ühendused, mis annavad Halloweenile oma rituaalse tähenduse. Jah, mõned rühmitused võivad kasutada seda kuupäeva oma ürituste korraldamiseks. Ja jah, teatud kaasaegsetes esoteerilistes suundades on sellel ajal eriline sümboolne tähendus.

Kuid sellest ei järeldu sugugi, et iga inimene, kes Halloweeni tähistab, muutub automaatselt okultistliku rituaali osaliseks.

Oluline on eristada traditsiooni päritolu, selle tänapäevast kultuurilist tähendust ja seda mõtet, mille konkreetne inimene sellele annab.

Kui mõni religioosne või okultistlik organisatsioon valib oma tegevuseks kindla kalendrikuupäeva, ei tähenda see, et kõik teised samal päeval toimuvad sündmused omandaksid automaatselt sama religioosse tähenduse.

Tasub meenutada ka Saatana Kiriku asutajat Anton Szandor LaVeyd.

Tema 1966. aastal loodud organisatsioon kasutas tõepoolest saatanlikku sümboolikat ning omistas Halloweenile erilise tähenduse. Kuid LaVey satanism ei seisnenud oma klassikalises vormis lihtsalt sõna otseses mõttes eksisteeriva üleloomuliku kuradi kummardamises. See oli eriline filosoofiline ja rituaalne süsteem, milles Saatana kuju toimis suuresti individualismi, mässumeelsuse ja traditsioonilise religioosse moraali eitamise sümbolina.

LaVey vaateid võib kristlikust seisukohast kritiseerida nii palju kui soovitakse. Selleks on olemas täiesti selged teoloogilised põhjendused.

Kuid omistada talle veendumusi, mida ta ise ei väljendanud, või kasutada tema organisatsiooni tegevust tõendina kõigi Halloweeni rahvakommete saatanlikust olemusest, on intellektuaalselt ebaaus.

Lõppude lõpuks tekkis tänapäevane Saatana Kirik sajandeid pärast paljude nende kommete kujunemist, mida nüüd Halloweeniga seostatakse.

Ja ka see on ajalooline fakt.

Küsimus ei ole kõrvitsas, vaid inimese suhtumises

Mulle tundub, et siin jõuame kõige olulisema küsimuseni.

Uskliku inimesena pean täiesti loomulikuks, et kristlasel võivad olla teatud vaimsed piirid. Mõned ei soovi osaleda kostüümiüritustel, mis on seotud surma või kurjade vaimude kujutamisega. Teised peavad sellist meelelahutust oma veendumustega kokkusobimatuks.

Ma ei näe mingit vajadust veenda neid inimesi oma südametunnistuse vastu tegutsema.

Aga miks peaks isiklik veendumus automaatselt muutuma üldkehtivaks kohtuotsuseks kõigi teiste üle?

Miks peaks inimene, kes nikerdas koos lapsega kõrvitsat või käis kostüümipeol, muutuma religioossete süüdistuste sihtmärgiks?

Kas me tõesti usume, et inimese vaimset seisundit saab määrata selle järgi, kas tema maja ees seisab pidulik latern?

Minu jaoks meenutab selline lähenemine palju rohkem ebausku kui küpset religioosset maailmavaadet.

Sest ebausk algab sealt, kus esemetele ja tegevustele omistatakse iseseisev müstiline jõud ilma piisava põhjenduseta ja nende konteksti mõistmata.

Samas ei väida ma sugugi, et kõik sümbolid ja praktikad oleksid vaimses mõttes neutraalsed. Inimene peaks tõepoolest mõtlema sellele, milles ta osaleb, milliseid ideid toetab ja millise tähenduse oma tegudele annab.

Just seetõttu tulebki eristada teadlikku osalemist religioosses või okultistlikus rituaalis tavalisest kultuurilisest meelelahutusest.

Need on erinevad asjad.

Ja mulle tundub, et kristlik traditsioon, mis räägib nii palju südametunnistusest, vabadusest ja isiklikust vastutusest, peaks selliste erinevuste suhtes eriti tähelepanelik olema.

Valikuline võitlus paganlusega

On veel üks teema, mis tekitab minus isiklikult palju küsimusi.

Kristlikus kultuuris leidub arvukalt rahvakombeid, sümboleid ja pidulikke tavasid, mis on ajalooliselt kujunenud väga erinevate religioossete ja kultuuriliste arusaamade mõjul.

Mõned neist tekkisid ammu enne kristlust. Teised kujunesid juba kristlikes ühiskondades, kuid säilitasid kohaliku rahvapärimuse elemente. Kolmandad omandasid meile tuttava kuju alles viimastel sajanditel.

Kõik see ei takista paljudel usklikel neid traditsioone täiesti rahulikult aktsepteerimast.

Mõelgem näiteks Ivan Kupala pühaga seotud rahvakommetele, jõuluaegsele ennustamisele, teatud rahvakalendri uskumustele või ülestõusmispühadega kaasnevatele tavadele.

Ma ei väida, et kõigil neil praktikatel oleks ühesugune päritolu või religioosne tähendus. Kuid on ilmne, et kristlike ühiskondade kultuuriajalugu on palju keerulisem kui lihtne skeem „meie oma on püha, võõras on saatanlik”.

Ka mulle isiklikult ei pruugi mõned pühadetraditsioonid meeldida, sealhulgas sellised, mida ümbritsevad inimesed peavad täiesti tavaliseks.

Kuid minu maitse, esteetilised eelistused ja isegi isiklikud usulised piirangud ei ole piisav põhjus kuulutada kõiki nende traditsioonide järgijaid tumedate jõudude teenijateks.

Ja kui me tõesti tahame järjekindlalt võidelda paganlike elementidega omaenda usuelus, tuleb ilmselt alustada kristlike kommete ajaloo palju põhjalikumast uurimisest.

Sellise uurimistöö tulemused võivad osutuda üsna üllatavaks neile, kes on harjunud pidama tänapäevaseid pühadetraditsioone millekski, mis on apostlite ajast saadik muutumatuna säilinud.

Võib-olla peitub tegelik probleem hoopis mujal?

Kõige rohkem ei tee mulle siiski muret isegi mitte ajaloo mittetundmine.

Mind häirib hämmastav kergus, millega religioossed ringkonnad muudavad vahel teisejärgulised kultuuriküsimused suurteks vaimseteks kampaaniateks.

Igal aastal näeme üht ja sama pilti. Avaldatakse emotsionaalseid hoiatusi, levitatakse kahtlasi tunnistusi ning räägitakse hirmutavatest rituaalidest ja deemonlikest tagajärgedest.

Inimesi hirmutatakse, süüdistatakse ja pannakse end süüdi tundma.

Samal ajal kulutatakse mõnikord palju vähem energiat võitlusele täiesti reaalsete probleemidega religioossete kogukondade sees.

Korruptsiooniga. Rahaliste kuritarvitustega. Religioossete juhtide autoritaarsusega. Usklike manipuleerimisega. Silmakirjalikkuse, ükskõiksuse ning usu ärakasutamisega võimu, raha või isikliku mõjuvõimu saavutamiseks.

Ja siin tahaksin esitada üsna ebamugava küsimuse.

Kas naabri maja ees seisev plastmassist skelett kujutab kristlusele tõesti suuremat ohtu kui valetamine, ahnus, julmus ja kuritarvitused kiriku enda sees?

Kui räägime kristlikust moraalist, peaksid meie tähelepanu keskmes olema eelkõige inimese tegelikud teod, tema suhtumine ligimesse, ausus, halastus ja vastutustunne.

Loomulikult ei välista üks teist. Inimene võib Halloweeni tagasi lükata ning samal ajal võidelda korruptsiooni ja silmakirjalikkuse vastu.

Kuid kui kogu religioosne tegevus taandub peaaegu üksnes võitlusele väliste sümbolitega, samal ajal kui tõsised moraalsed probleemid jäävad tähelepanuta, on põhjust oma prioriteetide üle järele mõelda.

Usk ei tohiks ajaloolisi fakte karta

Ma ei kutsu kristlasi Halloweeni tähistama. Ma ei arva, et usklik inimene peaks omaks võtma iga populaarse kultuuritraditsiooni. Samuti ei eita ma religioossete kogukondade õigust kujundada selliste sündmuste suhtes oma seisukoht.

Kuid ma sooviksin kristlikes ringkondades näha palju rohkem intellektuaalset ausust.

Kui väidame, et mõnel kombel on kindel ajalooline päritolu, siis toetagem seda väidet allikatega.

Kui räägime muistsetest rituaalidest, siis eristagem dokumenteeritud fakte hilisematest legendidest.

Kui hoiatame ohtude eest, siis selgitagem täpselt, milles need ohud seisnevad, kasutamata väljamõeldud lugusid.

Ja lõpuks, kui kutsume inimesi vaimsele vastutusele, siis näidakem ka ise vastutust oma sõnade eest.

Sest vale levitamine ei muutu vooruseks üksnes seetõttu, et seda valet kasutatakse religioossete veendumuste kaitsmiseks.

Minu jaoks on see põhimõtteline küsimus.

Usk, mis tõepoolest toetub tõele, ei tohiks karta ajaloouurimist. Ja veel vähem peaks see vajama valesid, et veenda inimest millestki loobuma.

Igaühel on õigus ise otsustada, kuidas ta Halloweeni suhtub. Mõned tähistavad seda, mõned ignoreerivad seda ja teised keelduvad usulistel põhjustel osalemast.

Ja see on täiesti normaalne.

Kuid enne kui kuulutame järjekordselt teiste inimeste kõrvitsad, maskid ja karnevalikostüümid satanismi ilminguteks, tasuks ehk tähelepanelikumalt vaadata omaenda elu ning seda, mis toimub meie religioossete kogukondade sees.

Võib-olla asuvad tõelised vaimsed probleemid palju lähemal, kui me tahaksime tunnistada.

Ja võib-olla peaks kristlik maailm tõepoolest suunama rohkem jõupingutusi võitlusele korruptsiooni, valede, silmakirjalikkuse ning selle segadusega meie endi mõtetes, mis mõnikord takistab meil eristada usku ebausust.

Sest kõrvitsatega võidelda on palju lihtsam kui omaenda pahedega silmitsi seista.

← Kõik postitused