Mõnikord püüab inimene kõigest jõust hoida seda, mida ta peab kõige väärtuslikumaks, kuid ei märka, kuidas ta järk-järgult kaotab peamise. Kõik jääb oma kohale, vorm näib endine, kuid sisemuses on midagi juba muutunud. See sõnum räägib märkamatust piirist välise ja ehtsa vahel, kaotushirmust ning sellest, miks peame mõnikord peatuma ja endalt ausalt küsima: mida me nii kõvasti käes hoiame — ja kas selles on veel alles see, mille pärast me seda kunagi hoidsime?
