27. september 2024
„Päästke kartusega“
Hirmu teema tekitab palju küsimusi, eriti pääste kontekstis. Üks sageli toodud argument on fraas „teisi päästke kartusega“, mis mõnede arvates õigustab hirmu kasutamist päästmise vahendina. Algteksti ja selle tõlke lähemal vaatlemisel saab aga selgeks, et jutt on millestki muust. Kui pöörduda alternatiivsete, näiteks tänapäevaste tõlgete poole, muutub ka tähendus. Nii kõlab Juuda 1:22–23 ühes neist: „Mõnda neist, kes vaidlevad, noomige; teisi päästke, kiskudes neid tulest välja; kolmandatele osutage leebust, kuid kartusega, jälestades isegi nende pahedest määrdunud rõivast.“
Siin mainitakse kolme inimrühma. Kolmanda rühma suhtes – nende, kes on langenud patu sisse, kuid on endiselt võimelised õppima – soovitatakse olla leebe, ent ettevaatlik, et mitte saada nende pattude osaliseks. Selles kontekstis mainitud kartus ei tähenda patuste hirmutamist, vaid sisemist teadlikkust selle patu ohtlikkusest, millega tuleb tegemist teha. See rõhutab vajadust eristada pattu inimesest endast: osutada inimesele halastust ja samal ajal mitte alluda patuse käitumise mõjule.
Seega on levinud arusaam hirmutamisest kui päästmise meetodist ekslik. Jutt ei ole karistuse kartusest, vaid kartusest saada osaliseks patustes tegudes. Selline mõistmine lükkab ümber hirmutamisele rajatud meetodid ja nõuab praktika ümbermõtestamist: austada isikut ning keskenduda käitumise parandamisele, mitte hirmu sisendamisele.