Kui evangeeliumi kuulutamine muutub ekspansiooniks: religioosse surve ohust

Usk ajendab inimest rääkima Jumalast ja meeleparandusest, jagama lootust ning tunnistama sellest, mis on tema elu muutnud. Ometi ei anna veendumus oma usutunnistuse tõesuses iseenesest õigust käsutada teise inimese vaimulikku elu. Just siit kulgeb piir evangeeliumi kuulutamise ja religioosse ekspansiooni vahel: tunnistus kutsub kuulama ja vabalt vastama, ekspansioon aga püüab saavutada nõusolekut, nähes teise eriarvamuses takistust, mis tuleb ületada. Selles artiklis mõistetakse ekspansiooni all sellist usu pealesurumist, mille puhul soov inimest pöörata hakkab kaaluma üles austuse tema südametunnistuse ja väärikuse vastu. Probleem ei teki jutlustamise soovist endast, vaid siis, kui jutlustaja võtab endale õiguse otsustada, mida teine peab ära kuulama, vastu võtma ja tunnistama. Kavatsuste siirus ei kõrvalda seda ohtu: inimene võib pidada end Kõigekõrgema teenijaks ja samal ajal lakata märkamast, et tema vestluskaaslane tunneb survet, alandust või tungimist oma isiklikku ruumi.

Üks täpsemaid hoiatusi sellise asendamise eest on tähendamissõna variserist ja tölnerist. Evangelist ütleb otse, et Ješua räägib selle inimestele, kes olid veendunud oma õigsuses ja põlgasid teisi (Lk 18:9–14). Kriitika keskmes ei ole käskude pidamine, paastumine ega palve, vaid inimese suhtumine ligimesse: religioosne kohusetundlikkus muutub enesekehtestamise ja põlguse aluseks. Seepärast nõuab see tähendamissõna eelkõige oma hoiaku läbikatsumist. Kui usklik peab teise usu inimest juba ette vähem väärikaks, võimetuks kõlbeliseks eluks või austust väärivaks alles pärast pöördumist, kordab ta sama vaimse üleoleku loogikat. Veendumus, et teine eksib, ei anna õigust teda alandada. Kasutada tähendamissõna pealetükkiva jutlustamise õigustamiseks tähendab mööda minna selle peamisest küsimusest: kas meie kindlus oma õigsuses ei muutu võimetuseks näha teise inimese väärikust?

Messia ülesanne teha jüngriteks kõik rahvad eeldab tõepoolest tegusat tunnistamist, ristimist ja õpetamist pidama Tema käske (Mt 28:19–20). Selle mõtet ei saa aga taandada usuliste vestluste, korraldatud evangelisatsioonide või saadud nõusolekute arvule. Jüngerlus eeldab õpetusele vastavat elu, ja seepärast vajavad ka selle edasiandmise viisid kõlbelist hindamist. Kui inimene jutlustades jätab tähelepanuta armastuse, kannatlikkuse ja vestluskaaslase väärikuse, tekib tõsine vastuolu kuulutatava usu sisu ja selle levitamise vahendite vahel. Jutustuses rikkast mehest, kes tuli Ješua juurde, rõhutab evangelist Messia armastust tema vastu ja kirjeldab seejärel, kuidas ta pärast nõude kuulmist kurvalt lahkus (Mk 10:17–22). Jutustuses pole katset teda kinni hoida ega nõusolekule sundida. See näitab olulist kõlbelist suunist: õpetuse nõudlikkus võib käia käsikäes austusega inimese otsuse vastu. Ka juhis jüngritele lahkuda kodust või linnast, kus neid vastu ei võeta ega kuulata, eeldab äraütlemise võimalust (Mt 10:14). Need episoodid ei ole ammendav juhend iga tänapäevase olukorra jaoks, kuid annavad alust lükata tagasi arusaam, nagu nõuaks ülesandele truuks jäämine surve jätkamist hoolimata selgelt väljendatud soovimatusest vestelda.

Religioosne ekspansioon on eriti ohtlik siis, kui elav inimene muutub järk-järgult misjoniülesande objektiks. Teda hakatakse hindama valmisoleku järgi võtta vastu kindel usutunnistus ja suhet temaga pöördumise väljavaate järgi. Sellise loogika puhul võib tähelepanu muutuda tingimuslikuks, abi kaasneda ootusega usulise vastuse järele ja äraütlemist võidakse tajuda jutlustaja isikliku kaotusena. Siis võivad isegi head teod muutuda veenmise tööriistaks. Samas toimub Jumala tunnistamine ka eluviisi enda kaudu. Juudi traditsioonis avaldub see muu hulgas mõistes „kiduš ha-Šem“ – Kõigekõrgema Nime pühitsemine. Traktaadis Joma 86a kirjeldatakse inimest, kes õpib Toorat, ajab ausalt asju ja kohtleb teisi väärikalt: tema käitumine äratab austust Toora ja Jumala vastu. Selle lähenemise puhul on kõlbelisel elul iseseisev tähendus. Ausus, õiglus, oskus oma vigu tunnistada ja inimestesse hoolivalt suhtuda tunnistavad usust ka siis, kui usulist vestlust ei toimunud. Inimene ei pea muutma iga kohtumist jutluseks, et jääda truuks oma usutunnistusele.

Küsimust truudusest Tooratele ja käskudele ei tohiks segi ajada ka küsimusega õigusest suruda nende omamoodi mõistmist peale teistele. Teoloogilised vaidlused käskude kohaldatavuse, lepingu osaliste kohustuste ja inimkonnale esitatavate kõlbeliste nõuete üle vajavad eraldi ja hoolikat käsitlemist. Neid ei lahendata ühe valemiga ning veel vähem saavad need sunni aluseks. Isegi kõige rangem usuline distsipliin kohustab eelkõige seda, kes selle omaks võtab; see ei anna talle võimu teise inimese südametunnistuse üle. Samamoodi ei vabasta kristlaste heategevusliku, hariva ja sotsiaalse tegevuse tunnustamine konkreetseid evangeliseerimisviise kriitikast. Usklike tehtud head väärib tunnustust, kuid see ei saa olla surve üldine õigustus. Head kavatsused nõuavad vastutustundlikke elluviimise viise. Eriti oluline on see seal, kus vestluskaaslane on haavatav, sõltub abist või kardab kaotada suhte: väline nõusolek ei tõenda sellistes oludes veel vaba vaimset valikut.

Seepärast tuleb evangeeliumi kuulutamist hinnata mitte üksnes selle järgi, kui veenvalt sõnad kõlasid, vaid ka selle järgi, kuidas inimesesse suhtuti. Kirjakohas 1. Korintlastele 13:1–5 vaadeldakse usulisi ande ja silmapaistvaid tegusid läbi armastuse kui otsustava tingimuse; selle kirjeldus välistab ülbuse ja keskendumise üksnes oma huvidele. Jutlustaja jaoks tähendab see valmisolekut katsuda läbi ka oma järjekindlus: kas see teenib vestluskaaslase heaolu või vajadust saavutada iga hinna eest oma õiguse tunnustamine? Inimesel on õigus avalikult rääkida oma usust ja tema vestluskaaslasel on õigus seda mitte vastu võtta, vestlusest keelduda ja seada edasisele suhtlusele piirid. Nende piiride austamine nõuab sisemist küpsust: oskust jääda heatahtlikuks ka siis, kui oodatud vastust ei tule. Religioosse ekspansiooni oht seisnebki selles, et soov usku levitada võib varjutada usu enda kõlbelised nõuded. Ješua eeskuju järgimine tähendab tähelepanu nii Tema sõnadele kui ka Tema suhtumisele inimestesse. Seepärast seisab uskliku ees mitte üksnes küsimus, kui paljud inimesed on temalt Jumalast kuulnud, vaid ka küsimus, mida nad on tema käitumise kaudu Jumalast teada saanud – sealhulgas sel hetkel, kui nad keeldusid teda kuulamast.

← Kõik postitused