Kui sa ei pea enam iseenda eest põgenema

Üksindus ei alga alati siis, kui kedagi pole läheduses. Mõnikord elab inimene inimeste keskel, räägib, naerab, saab sõnumeid, kohtub sõpradega – ja tunneb ometi sisimas imelikku tühjust. Sest teiste kohalolu ei tähenda veel lähedust ning ümbritsev müra ei suuda alati summutada vaikust meie sees. Võib väga karta üksi jääda mitte sellepärast, et meil on nii väga vaja teist inimest, vaid sellepärast, et omaette olles on liiga selgelt kuulda seda, mille eest me ammu põgeneme.

Võib-olla seepärast otsime vahel suhteid hoopis mitte armastusest. Meile tundub, et vajame inimest, kuid tegelikult vajame kedagi, kes juhiks meie mõtted eemale omaenda ärevusest, annaks tunde, et oleme olulised, täidaks vaba aja ja veenaks, et meid vajatakse ja meid saab armastada. Teine muutub märkamatult rohuks meie sisemise tühjuse vastu. Ja seni, kuni rohi mõjub, nimetame seda õnneks. Kuid järk-järgult tekib sõltuvus: meile ei piisa enam sellest, et inimene on lihtsalt kõrval. Ta peab pidevalt kinnitama, et oleme olulised. Vastama nii, nagu meil vaja. Andma tähelepanu just õiges koguses. Päästma meid halvast tujust. Ja armastus hakkab muutuma ühe inimese kohustuseks hoida üleval teise sisemaailma.

Kuid ükski inimene ei suuda meid pidevalt iseenda eest päästa. Võib saada tohutult palju armastust ja tunda ikkagi selle puudust, kui meie sees on koht, mille täitmist väljastpoolt me nõuame.

Mišlei raamatus on öeldud: „Helde hing saab küllalt, ja kes teisi joodab, seda joodetakse ka ennast“ (11:25). Neis sõnades on harjumuspärase loogika hämmastav pööre. Me mõtleme: kõigepealt peab mind täidetama, siis on mul ka midagi anda. Kõigepealt armastatagu mind – siis suudan mina armastada. Kõigepealt tehku keegi mind õnnelikuks – siis jagan ma õnne. Kuid hing võib, nagu selgub, liikuda ka vastupidises suunas: inimene hakkab andma – ja avastab endas selle, mida ta varem ei märganud.

Terviklikkus ei tähenda sugugi, et meil pole kedagi vaja. See poleks vabadus, vaid üksinduse teine vorm. Inimene vajab inimest. Me vajame armastust, sõprust, puudutust, vestlust, tunnet, et keegi ootab meie naasmist. Kuid on tohutu vahe sõnade „ma vajan sind, sest ilma sinuta mind justkui polekski“ ja „ma vajan sind, sest sinu kõrval tahan jagada seda, mis minus on“ vahel.

Esimesel juhul me klammerdume. Teisel – avaneme.

Võib-olla algab hinge küpsemine siis, kui inimene lakkab järk-järgult nägemast teises vastust kõigile oma sisemistele küsimustele. Ta õpib jääma vaikusesse ja mitte seda kartma. Ta lakkab mõõtmast oma väärtust tähelepanu hulgaga. Ta ei pea enam iga üksi veedetud õhtut tõendiks, et temaga on midagi valesti. Ta hakkab ennast tundma õppima ilma pealtvaatajateta.

Ja siis juhtub imelik asi: inimene, kes on õppinud olema üksi, muutub palju võimelisemaks tõeliseks läheduseks. Sest nüüd ei tule ta teise juurde tühjade kätega. Tal pole enam vaja pidevalt armastuse kinnitusi võtta. Ta oskab kuulata, mitte ainult oodata, millal teda kuulda võetakse. Ta suudab anda ruumi, tajumata seda tõrjumisena. Ta suudab armastada, muutmata armastust kaotushirmuks.

Võib-olla ei ole sisemine terviklikkus seisund, mil sulle piisab iseendast. Meile ei piisa kunagi ainult iseendast. See on seisund, mil teine inimene ei ole enam kohustatud katma endaga seda tühjust, millega me kardame kohtuda.

Ja siis muutub armastuse mõte. Me ei ütle enam inimesele: „Täida mu elu, sest ilma sinuta on see tühi.“ Me võime öelda hoopis midagi muud: „Minu elu on juba olemas. Ja ma tahan seda sinuga jagada.“

Võib-olla lõpeb just sel hetkel põgenemine üksinduse eest ja algab tõeline lähedus.

← Kõik postitused