22. oktoober 2026
Mitte maha suruda, vaid õppida valitsema
On tuntud lugu Aleksander Suurest. Kui ta oli alles noormees, ei suutnud keegi taltsutada metsikut hobust nimega Bukefalos. Hobune oli nii kangekaelne, et isegi kogenud ratsanikud ei saanud temaga hakkama. Aleksander aga suutis ta taltsutada. Seda nähes ütles tema isa, kuningas Philippos: „Poeg, otsi endale väärilist kuningriiki, sest Makedoonia on sulle liiga väike.“
Selles loos peitub huvitav mõte, mis kõlab väga hästi kokku juudi arusaamaga inimloomusest. Judaismis ei peeta tugevaid soove, kirgi ja sisemisi vastuolusid tingimata vaimse rikutuse märgiks. Mõnikord on lausa vastupidi: mida tugevamad on inimeses teatud tungid, seda suurem võib olla ka tema potentsiaal – kui ta õpib neid õigesti juhtima.
Juudi traditsioon räägib jetser haraast – kurjast kalduvusest. Oluline on aga mõista, et see ei ole lihtsalt mingi kurjus, mis tuleb hävitada. See on ka inimlike soovide võimas energia: tung omada, saavutada, tunda rõõmu, olla tunnustatud, mõjutada ümbritsevat maailma. Ilma selle jõuta kaotaks inimene paljuski võime tegutseda, luua, ehitada ja areneda.
Probleem algab siis, kui soovid valitsevad inimest, mitte inimene oma soove. Just seepärast ei seisne vaimne töö judaismis selles, et muutuda kirgede ja tunneteta olendiks. Selle eesmärk on õppida suunama neid jõude õiges suunas. Mišlei (Õpetussõnade) raamatus on öeldud: „Pikameelne on parem kui vägilane, ja kes valitseb iseennast, on parem kui linna vallutaja“ (Õp 16:32). Pange tähele: tarkust ei mõõdeta siin sisemise võitluse puudumisega, vaid võimega iseennast valitseda.
Inimesel võib olla tohutu energia, tugev iseloom ja suured soovid, kuid tõeline jõud avaldub selles, kas ta suudab seda kõike juhtida. Loomulikult ei tõesta tugevad kiusatused iseenesest, et inimesel on erakordne vaimne jõud. Kuid need ei tähenda ka, et ta on määratud alatasa kaotama. Juudi traditsioonis ei käsitleta inimest oma loomuse abitu vangina. Tal on valikuvabadus, mõistus, hea kalduvus – jetser hatov – ning võimalus pöörduda abi saamiseks Kõigekõrgema poole.
Siin saab Aleksandri loost hea näide. Metsikut hobust võib karta, võib püüda tema jõudu murda – või õppida teda juhtima. Siis muutub seesama energia, mis varem tundus ohtlik, edasiliikumise allikaks. Nii on ka inimesega. Tema ülesanne ei ole tingimata vabaneda kõigest, mis temas on tugev ja taltsutamatu. Mõnikord tuleb õppida muutma need jõud kannatlikkuseks, loomingulisuseks, armastuseks, vastutuseks ja Kõigekõrgema teenimiseks.
Seepärast, kui märkate endas tugevaid kirgi või keerulist iseloomu, ärge tehke kohe järeldust, et teiega on vaimselt midagi korrast ära. Palju olulisem on mõista, kuhu see energia on suunatud ja kes seda juhib. Sest üks ja seesama sisemine tuli võib nii elu hävitada kui ka saada jõuks, mille abil inimene saavutab väga palju. Erinevus ei ole tule tugevuses, vaid selles, kas inimene on õppinud sellega ümber käima.