30. september 2024
Soodoma patust…
Hiljuti, kui lugesin uuesti kõigile tuntud piiblilugu Soodomast ja Gomorrast Esimeses Moosese raamatus (18. peatükk), hakkasin mõtlema nende linnade patu traditsioonilisele käsitlusele, mis on kirikuringkondades laialt levinud. Tekib küsimus: kas tõesti on jutt üksnes seksuaalse käitumisega seotud patust või peitub selles loos sügavam mõte?
(Oluline on rõhutada: ma ei toeta LGBT-liikumist ega püüa sellist käitumist õigustada. Minu eesmärk on vaadelda laiemat konteksti, milles see lugu saab uue tähenduse, mis ulatub lihtsustatud tõlgendustest kaugemale. Pühakiri käsitleb seksuaalsuhete küsimust piisavalt selgelt ka ilma, et seda oleks vaja toetada Soodoma ja Gomorra tragöödiaga.)
Muistsete paganlike kultuuride ajastul oli seksuaalne lõdvus norm, mitte midagi hukkamõistetavat. Mis tegi siis need kaks linna Jumala silmis nii eriliseks? Esimeses Moosese raamatus öeldakse: „Ja Issand ütles: „Kaebekisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ning nende patt on väga raske. Ma lähen alla ja vaatan, kas nad on tõesti teinud nõnda, nagu kisa nende üle minu juurde on tõusnud, või mitte – ma tahan seda teada.““ Klassikaline tõlgendus eeldab, et jutt on linnaelanike endi kisast. Juudi traditsioonis osutub selle loo tähendus aga keerukamaks. Midrašis öeldakse, et Soodomas ja Gomorras kehtis reegel: „Igaüks, kes aitab vaest, kerjust või lihtsalt võõrast kas või leivatükiga, põletatakse tules.“
Sellega seoses mainitakse Paltitit, Loti tütart. Olles abielus ühe Soodoma silmapaistvaima elanikuga, aitas ta salaja üht vaest, tuues talle iga päev süüa. Kui linnaelanikud sellest teada said, mõistsid nad ta tuleriidale. Enne surma hüüdis ta Jumala poole, paludes õiglast kättemaksu, ning tema hüüd jõudis Kõigekõrgema troonini. Vastuseks ütles Jumal: „Ma lähen alla ja vaatan, kas nad teevad nõnda, nagu ütleb hüüd, mis on minuni jõudnud.“ Lõpuks hävitati kogu linn.
Siin tekib võtmeküsimus: milles seisnes Soodoma elanike kurjus ja miks oli linna täielik hävitamine ainus lahendus? Vastus, mida annavad Pühakiri ja midrašid, peitub sotsiaalses kurjuses, mis avaldus mitte niivõrd konkreetsetes kuritegudes, kuivõrd tegevusetuses seal, kus oli vaja tegutseda. Prohvet Hesekiel (16:49) kirjeldab seda nii: „Vaata, see oli su õe Soodoma süü: kõrkus, leiva küllus ja muretu rahu oli temal ja ta tütardel, aga vaese ja viletsa kätt ta ei toetanud.“ Probleem ei ole selles, et on inimesi, kes teevad kurja, vaid selles, et selline eluviis muutub ühiskondlikuks normiks.
Teine oluline punkt, mida midraš rõhutab: kogu linna karistuse põhjustas ühe naise hüüd – naise, kes tapeti selle eest, et ta aitas vaest. Üks tegu, üks hüüd – ja Kõigekõrgema kannatuse karikas sai täis.
Igal inimese teol on ainulaadne tähendus ja mõju maailmale – see kas parandab või hävitab seda. Inimene ei ole lihtsalt mutrike masinas, vaid Jumala näo kandja, kellel lasub vastutus iseenda, ühiskonna ja kogu maailma eest. Iga tema tegu, alates kõige tähtsamast kuni näiliselt tühiseni, mõjutab ümbritsevaid, kaasaegseid ja tulevasi põlvi.