8. oktoober 2026
Miks ego on alati näljane
Ego elab alati väljasirutatud käega. Isegi kui inimesele tundub, et ta on juba palju saavutanud, jääb tema sisse vaikne nõudmine: veel. Veel veidi tähelepanu, veel tunnustust, veel kinnitusi oma olulisusele. Meid peab märgatama, hinnatama, tänatama, mõistetama, valitama. Ja kõige kummalisem on see, et soovitu saamine ei lõpeta seda nälga peaaegu kunagi. Meid kiideti – tahame, et kiidetaks uuesti. Saavutasime positsiooni – tekib hirm see kaotada. Saime tunnustust – hakkame valuliselt märkama neid, kes meid ei tunnusta. Ego ei saa kunagi lõplikult toita, sest see ei toitu sellest, mis inimesel on, vaid tundest, et talle on ikka veel midagi andmata jäetud.
Seepärast võib omada väga palju ja elada pideva puudusetundega. Mõnikord pole vaesusel üldse pistmist raha või võimaluste hulgaga. Inimene võib olla ümbritsetud tähelepanust ja kannatada selle all, et tähelepanu sai ka keegi teine. Tal võib olla võim ja ta võib tunda end alandatuna ühe inimese pärast, kes keeldus alluma. Ta võib kuulda sada head sõna ja mõelda terve õhtu ühele halvale. Ego oskab hämmastaval kombel muuta külluse puuduseks.
Armastus on üles ehitatud hoopis teisiti. See ei küsi pidevalt, kui palju talle on antud. Tema loomulik küsimus on: mis veel võib minu kaudu teise inimeseni jõuda? Mitte sellepärast, et armastav inimene peaks iseenda unustama või laskma oma headust ära kasutada. Armastus ei nõua oma väärikuse hävitamist. See lihtsalt vabastab meid vajadusest mõõta elu üksnes saadu hulgaga.
Mišlei raamatus on öeldud: „Helde hing saab küllalt, ja kes teisi joodab, seda joodetakse ka ennast“ (11:25). Siin on hämmastav paradoks: küllastub see, kes annab. Omamise loogika järgi peaks kõik toimuma vastupidi. Kui annad, jääb sul vähemaks. Kuid hing ei ela rahakoti seaduste järgi. Raha saab tõepoolest jagada, leiba saab jagada, aeg on piiratud. Aga halastus, tänulikkus, oskus toetada ja armastada kasvavad just siis, kui inimene neid kasutab.
Võib-olla seepärast jätavad mõned inimesed pärast vestlust endast maha soojusetunde, kuigi nad ei teinud midagi erilist. Nad lihtsalt oskavad olla kohal, kuulata, märgata ega muuda iga vestlust jutuks iseendast. Teiste kõrval võib aga veeta palju aega ja tunda ikkagi kummalist tühjust, sest iga vestlus pöördub lõpuks tagasi ühe küsimuse juurde: aga mis minul sellest on?
Ego teeb inimesest maailma keskpunkti, kuid just seepärast muutub maailm tema ümber järk-järgult väikeseks. Kõike hakatakse hindama oma kasu, oma solvumise, oma edu, oma kaotuse kaudu. Armastus annab inimesele tagasi teiste inimeste tohutu maailma. Ja äkki selgub, et teise rõõm ei võta meilt midagi ära, teise edu ei tee meid väiksemaks ning tunnistajateta tehtud hea ei muutu mõttetuks lihtsalt seepärast, et keegi sellest teada ei saa.
Võib-olla ei kõla üks olulisemaid küsimusi, mida tasub endalt aeg-ajalt küsida, mitte „Miks mulle seda ei antud?“ ega isegi „Miks mind ei hinnatud?“, vaid palju lihtsamalt: mis muutus täna paremaks selle tõttu, et mina siin olin?
Sest ühel päeval jätame niikuinii maha kõik, mida nii kaua hoida püüdsime. Ja siis selgub, et tõelist rikkust ei mõõdetud sugugi sellega, kui palju maailmast suutsime endale võtta, vaid sellega, kui palju head jõudis meie kaudu teisteni.
Ego püüab terve elu täita inimest maailmaga. Armastus teeb midagi suuremat – täidab maailma inimesega.