Kas juudid tõepoolest hülgasid Jeesuse? Ajalugu, mida oleme harjunud liialt lihtsustama

Aeg-ajalt puutun kristlikes ringkondades kokku üsna kummalise ettekujutusega juutide ja Jeesuse vaheliste suhete ajaloost. Selle käsitluse kohaselt suhtus juudi rahvas temasse peaaegu algusest peale vihkamisega, lükkas tema õpetuse kategooriliselt tagasi ning nõudis lõpuks tema ristilöömist. Selliste väidetega kaasnevad sageli arutlused juutide väidetavast erilisest vaimsest pimedusest, nende paadumusest ja isegi kollektiivsest vastutusest toimunud sündmuste eest.

Mõnikord jääb mulle mulje, et ühe osa kristliku kogukonna jaoks taandub kogu esimese sajandi judaismi ajalugu üsna lihtsale skeemile: Jeesus ilmus, juudid lükkasid ta tagasi ja lasid ta risti lüüa, mille järel Kõigevägevam pöördus Iisraelist ära ning andis selle koha kristlikule kirikule.

Loomulikult ei jaga kaugeltki kõik kristlased selliseid seisukohti. Veelgi enam, paljud tänapäeva kristlikud kirikud lükkavad ametlikult tagasi arusaama juudi rahva kollektiivsest süüst Jeesuse surmas.

Ometi elavad need vanad ettekujutused igapäevases religioosses kõnepruugis edasi.

Mulle tundub, et probleem ei seisne üksnes teoloogias, vaid ka selles, kui kergesti kanname tänapäevased usulised erinevused üle hoopis teistsugusesse ajaloolisse ajastusse.

Tänapäeval eksisteerivad kristlus ja judaism kahe iseseisva usutraditsioonina, millel on erinevad arusaamad Messiast, erinevad teoloogilised süsteemid ning sajanditepikkune keeruliste suhete ajalugu. Seetõttu tundub meile täiesti loomulik, et selline eraldatus on alati olemas olnud.

Ajalooline tegelikkus oli aga märksa keerulisem.

Just sellest tahaksingi rääkida, toetudes muu hulgas Jacques Doukhani uurimusele, mis käsitleb juutide suhtumist Jeesusesse ja varakristliku liikumise levikut juudi elanikkonna seas.

Tahaksin kohe alguses rõhutada üht põhimõttelist asjaolu. Ma ei kavatse sugugi tõestada kristliku õpetuse õigsust ega veenda juute oma suhtumist Jeesusesse ümber hindama. Küsimus on milleski muus: kuivõrd vastavad tavapärased kristlikud ettekujutused neist sündmustest ajalooallikatele ja Uue Testamendi tekstidele endile?

Kui meid tõepoolest huvitab ajaloo mõistmine, peame õppima eristama seda, mida vanad dokumendid tegelikult räägivad, sellest, kuidas usukogukonnad neid dokumente hiljem tõlgendasid.

Jeesus elas juudi maailma sees

Alustame asjaolust, mis tundub tänapäeval nii enesestmõistetav, et oleme peaaegu lakanud selle tähendusele mõtlemast.

Jeesus oli juut.

Ta sündis juudi perekonda, elas Galilea ja Juudamaa juudi elanikkonna keskel, viitas juudi usutekstidele, käis sünagoogides ning osales ühiskonna elus, mida kujundasid Toora, juudi kombed ja oma aja usulised arusaamad.

Ka tema esimesed jüngrid olid juudid.

Inimesed, kes kuulasid tema jutlusi, esitasid talle küsimusi, vaidlesid temaga, toetasid teda või astusid talle vastu, kuulusid valdavalt samasse juudi ühiskonda.

Siin tekib üsna huvitav küsimus.

Kui Jeesus oli juudi maailmale tõepoolest nii võõras, nagu mõned tänapäeva jutlustajad püüavad teda kujutada, siis miks arenes tema tegevus esialgu just selle ühiskonna sees ja äratas nii paljude selle liikmete tähelepanu?

Uus Testament kirjeldab ju hoopis teistsugust pilti kui see, millega oleme mõnes kristlikus jutluses harjunud.

Luuka evangeeliumis öeldakse, et Jeesus õpetas Galilea sünagoogides ja inimesed kiitsid teda (Luuka 4:14–15). Markuse evangeelium räägib rahvahulkadest, kes kogunesid tema ümber, et kuulata tema õpetust (Markuse 10:1). Luukas märgib aga Jeesuse viimaseid päevi Jeruusalemmas kirjeldades, et inimesed tulid templisse teda kuulama (Luuka 21:38).

Loomulikult ei võimalda sellised tunnistused meil kindlaks teha Jeesuse poolehoidjate täpset arvu. Evangeeliumid ei ole tänapäevased sotsioloogilised uurimused ning nende autorite eesmärgid olid eelkõige religioossed ja jutustavad.

Kuid need võimaldavad märgata üht olulist asjaolu.

Kujutlus Jeesusest, keda väidetavalt vihkas peaaegu kogu juudi rahvas juba algusest peale, sobib halvasti kokku sellega, kuidas evangeeliumitekstid ise tema avalikku tegevust kirjeldavad.

Seejuures ei räägi me ainult tema jüngritest.

Nende jutustuste kohaselt kogunes Jeesuse ümber inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest. Ühed pidasid teda õpetajaks, teised prohvetiks, kolmandad sidusid temaga teatavaid messiaanlikke lootusi. Oli ka neid, kes temas kahtlesid, teda kritiseerisid või talle avalikult vastu astusid.

Selles pole midagi ebatavalist.

Esimese sajandi juudi ühiskond ei olnud sugugi ühtne religioosne organisatsioon, mille kõik liikmed oleksid jaganud samu seisukohti.

Eksisteerisid erinevad voolud, tõlgenduskoolkonnad ning usulised ja poliitilised rühmitused. Nende vahel peeti vaidlusi Seaduse, rituaalse puhtuse, templi, surnute ülestõusmise, Rooma võimuga suhtlemise ja Iisraeli tuleviku üle.

Seetõttu ei tähendanud uue liikumise tekkimine ühe juudi jutlustaja ümber iseenesest väljumist juudi usuelu piiridest.

Ja mulle tundub, et just seda ajaloolist konteksti jätame liiga sageli tähelepanuta.

Kes tegelikult Jeesusele vastu astusid?

Üks levinumaid eksimusi seisneb selles, et Jeesuse konfliktid üksikute usujuhtidega muudetakse automaatselt konfliktiks Jeesuse ja kogu juudi rahva vahel.

Need on aga kaks täiesti erinevat asja.

Matteuse evangeeliumis räägitakse, et ülempreestrid ja variserid tahtsid Jeesust kinni võtta, kuid kartsid rahva reaktsiooni, sest paljud pidasid teda prohvetiks (Matteuse 21:45–46).

Teises episoodis arutavad ülempreestrid ja vanemad tema vahistamist, kuid püüavad vältida rahutusi pühade ajal (Matteuse 26:3–5).

Sarnaseid asjaolusid kirjeldavad ka Markus ja Luukas.

Siin tekib täiesti loogiline küsimus.

Kui kogu rahvas oli tõepoolest Jeesuse vastu meelestatud, miks siis tema vastased kartsid teda avalikult vahistada?

Miks pidid nad arvestama ümbritsevate inimeste võimaliku reaktsiooniga?

Loomulikult ei tõesta need küsimused iseenesest, et enamik Juudamaa elanikest Jeesust toetas. Sellise järelduse tegemiseks puuduvad meil lihtsalt piisavad ajaloolised andmed.

Kuid need annavad põhjust kahelda vastupidises väites, nagu oleks valdav enamik juute soovinud teda algusest peale hävitada.

Selles suhtes on eriti huvitav Johannese evangeelium.

Üheteistkümnendas peatükis räägitakse ülempreestrite ja variseride nõupidamisest, kus tuntakse muret Jeesuse kasvava mõju pärast. Nende kartused ei puuduta üksnes usulisi küsimusi, vaid ka Rooma võimude võimalikku reaktsiooni.

Nad kardavad, et sündmused võivad viia Rooma sekkumiseni ja ohustada kehtivat korda.

Siin puutume kokku asjaoluga, mis jääb populaarsetes jutlustes sageli tähelepanuta.

Esimese sajandi Juudamaa oli Rooma võimu all.

Usuelu, poliitiline võim, templiaristokraatia huvid ja ühiskondlikud meeleolud eksisteerisid pideva pinge tingimustes.

Seetõttu ei saa Jeesuse ümber tekkinud konflikti käsitleda üksnes vaidlusena Pühakirja õige tõlgendamise üle.

Sellel oli ka poliitiline mõõde.

Hirm võimalike rahutuste, Rooma administratsiooni sekkumise ja mõjuvõimu kaotamise ees võis mängida olulist rolli mõnede juhtide tegevuses.

See ei tähenda, et kõik ülempreestrid oleksid olnud üksnes poliitilised oportunistid ja kõik ülejäänud juudid oleksid Jeesust toetanud.

Selline ettekujutus oleks samasugune lihtsustus.

Kuid see sunnib meid loobuma harjumuspärasest pildist, kus terve rahvas esineb ühe inimese ühise vastasena.

Aga rahvahulk, kes nõudis ristilöömist?

Ilmselt tekib just siin kõige keerulisem küsimus.

Evangeeliumid räägivad ju tõepoolest inimestest, kes nõudsid Jeesuse hukkamist.

Kuidas sobitada need teated kokku kirjeldustega tema populaarsusest?

Ja mis kõige tähtsam, kuivõrd põhjendatud on kanda konkreetsetes sündmustes osalenud inimeste vastutus üle kogu juudi rahvale?

Mulle tundub, et kõigepealt tuleb meenutada, et ristilöömine toimus Rooma võimu tingimustes.

Ristilöömine oli Rooma hukkamisviis, mida kasutati eriti orjade, mässajate ja kehtivale korrale ohtlikuks peetud inimeste karistamiseks.

Jeesus hukati Rooma prefekti Pontius Pilatuse valitsemise ajal.

Just Rooma administratsioonil oli võim sellise kohtuotsuse täideviimiseks.

Samal ajal räägivad evangeeliumid mõnede Jeruusalemma usujuhtide osalemisest sündmustes, mis eelnesid hukkamisele.

Oleks vale seda eitada üksnes seetõttu, et hiljem kasutati selliseid jutustusi antisemitismi õigustamiseks.

Kuid sama vale oleks muuta konkreetsete ajalooliste isikute teod süüdistuseks terve rahva vastu.

Jacques Doukhan esitab oma uurimuses oletuse, et märkimisväärne osa Pilatuse juures toimunud kohtumenetluse ajal kogunenud rahvahulgast võis koosneda juudi diasporaast pärit palveränduritest, kes olid saabunud Jeruusalemma paasapühaks.

Autor oletab, et need inimesed võisid Jeesust halvasti tunda ja olid seetõttu tema vastaste mõjutustele vastuvõtlikumad.

Selline võimalus väärib hüpoteesina tähelepanu.

Tõepoolest saabus suurte palverännupühade ajal Jeruusalemma palju inimesi erinevatest piirkondadest. Nende seas võis täiesti vabalt olla inimesi, kes ei teadnud Galilea jutlustaja tegevusest peaaegu midagi.

Kuid siin tuleb olla ettevaatlik.

Meil puuduvad piisavalt usaldusväärsed tõendid, mis võimaldaksid kindlaks teha selle rahvahulga enamiku päritolu.

Me ei saa kindlalt väita, et tegemist oli valdavalt diasporaast pärit palveränduritega, samuti ei saa me määrata nende arvu ega seda, kui suurt osa Jeruusalemma elanikkonnast nad esindasid.

Pealegi on Pilatuse ees toimunud kohtumenetluse täpne asukoht endiselt ajalooliste ja arheoloogiliste vaidluste teema. Seetõttu ei anna ka katsed arvutada osalejate arvu pretooriumi oletatavate mõõtmete põhjal veenvat tulemust.

Kuid peamise järelduse tegemiseks pole selliseid oletusi üldse vaja.

Isegi kui võtame omaks evangeeliumide jutustuse ristilöömist nõudnud rahvahulgast, miks peaksime pidama seda rahvahulka kogu juudi rahva esindajaks?

Mille alusel võiksid ühe konkreetse sündmuse osalised rääkida miljonite inimeste nimel, kes elasid Juudamaal, Galileas ja arvukates diasporaa kogukondades?

Ja veel enam — järgnevate põlvkondade nimel?

Siin tasub meenutada veel üht asjaolu.

Jeesuse esimeste järgijate seas oli juute. Ka nende seas, kes hiljem tema õpetust levitasid, oli juute. Ning märkimisväärse osa varakristliku pärimuse autoritest moodustasid juudi taustaga inimesed.

Nii tekib üsna kummaline pilt.

Ühtesid juute austab kristlik traditsioon apostlite, prohvetite ja esimeste usutunnistajatena, teisi aga kujutatakse rahva esindajatena, kelle Kõigevägevam olevat kollektiivselt hüljanud.

Kuulumine samasse rahvasse muutub esimesel juhul pühaks ajalooks, teisel juhul aga süüdistuse aluseks.

Mulle tundub, et siin ei ole meil enam niivõrd tegemist ajaloo endaga, kuivõrd mineviku teatava teoloogilise tõlgendamise viisiga.

Ja see tõlgendus ei ole ajalooliste sündmuste suhtes sugugi alati õiglane.

Miks unustame Jeesuse esimesed juutidest järgijad?

On veel üks teema, mis tekitab minus isiklikult palju küsimusi.

Kristlikes ringkondades räägitakse üsna palju juutide vastupanust varakristlikule kuulutustööle.

Samal ajal meenutatakse märksa harvemini, et Jeesuse järgijate esialgne liikumine koosnes ise valdavalt juutidest.

Piisab, kui pöörduda Apostlite tegude raamatu poole.

Teises peatükis räägitakse umbes kolme tuhande inimese liitumisest pärast Peetruse jutlust Jeruusalemmas (Apostlite teod 2:41).

Neljandas peatükis mainitakse umbes viit tuhandet usklikuks saanud meest (Apostlite teod 4:4).

Kuuendas peatükis kirjeldatakse jüngrite arvu edasist kasvu, kusjuures nende seas oli isegi preestreid (Apostlite teod 6:7).

Siin on oluline pöörata tähelepanu ühele üksikasjale.

Need ei olnud inimesed, kes oleksid kõigepealt loobunud oma juudi identiteedist ja alles seejärel saanud kristlasteks selle sõna tänapäevases tähenduses.

Need olid juudid, kes pidasid Jeesust Messiaks, jätkates samal ajal elu juudi usumaailma sees.

Eriti selgelt ilmneb see Apostlite tegude kahekümne esimeses peatükis.

Kui Paulus saabub Jeruusalemma, räägib Jaakobus talle paljudest tuhandetest juutidest, kes on hakanud Jeesusesse uskuma, ning lisab, et nad kõik on innukad Seaduse järgijad (Apostlite teod 21:20).

Mulle tundub, et see on üks huvitavamaid tunnistusi selle liikumise varasest ajaloost.

Tänapäeva lugeja kujutab Jeesuse vastuvõtmist sageli ette kohese judaismist loobumisena.

Kuid siin kirjeldatud olukord on märksa keerulisem.

Need inimesed tunnistasid Jeesust Messiaks ja jäid samal ajal Toorale ustavaks.

Nad ei pidanud seda tingimata vastuoluks.

Loomulikult tekkisid hiljem Jeesuse järgijate erinevate rühmade vahel tõsised vaidlused Seaduse järgimise, ümberlõikamise, toidueeskirjade ja mittejuutide koha üle kogukonnas.

Kuid juba nende vaidluste olemasolu näitab, kui tihedalt oli algne liikumine seotud juudi usutraditsiooniga.

Siin tekib veel üks küsimus.

Kui kristlus oli algusest peale täiesti eraldiseisev religioon, mis asendas judaismi, miks jätkasid selle esimesed järgijad templi külastamist, sünagoogielus osalemist ja juudi usuliste tavade järgimist?

Võib-olla seetõttu, et meile tuttav eraldatus kujunes välja palju hiljem.

Kas võib väita, et enamik juute tunnistas Jeesust?

Siinkohal tahaksin eraldi peatuda ühel Doukhani uurimuse julgemal järeldusel.

Autor juhib tähelepanu kreekakeelsele sõnale myriades, mida kasutatakse Apostlite tegude 21:20 tekstis, ning seostab seda kümnete tuhandete juutidest Jeesuse järgijatega.

Võrreldes seda teadet mõnede hinnangutega Jeruusalemma elanike arvu kohta, jõuab ta oletuseni, et märkimisväärne osa linna elanikest võis kuuluda varakristlikku liikumisse.

Esmapilgul tundub selline järeldus tõepoolest muljetavaldav.

Kuid mulle tundub, et siin tuleb eristada kirjanduslikku tunnistust demograafilisest statistikast.

Kreekakeelne sõna, mis võib sõna-sõnalt tähendada kümneid tuhandeid, võib teatud kontekstides tähistada ka lihtsalt väga suurt, kuid mitte tingimata täpselt loendatud inimeste hulka.

Lisaks erinevad hinnangud muistse Jeruusalemma elanike arvule märkimisväärselt.

Samuti ei saa me automaatselt eeldada, et kõik Apostlite tegudes mainitud inimesed elasid alaliselt linnas.

Seetõttu ei saa pidada tõestatuks väidet, et enamik Jeruusalemma elanikest tunnistas Jeesust Messiaks.

Kuid minu arvates on siin midagi palju olulisemat.

Selleks et kummutada ettekujutus juutide üldisest vihkamisest Jeesuse vastu, ei ole sugugi vaja tõestada, et enamik juute teda toetas.

Piisab ajaloolise olukorra keerukuse tunnistamisest.

Juutide seas oli Jeesuse järgijaid.

Oli inimesi, kes pidasid teda õpetajaks või prohvetiks.

Oli neid, kes ei tunnistanud tema messiaanlikke väiteid.

Oli usujuhte, kes tema tegevusele vastu seisid.

Ja oli ilmselt ka inimesi, kes ei teadnud temast üldse midagi.

Miks peaks kogu see mitmekesisus kaduma mugava väite nimel, nagu oleks üks rahvas oma Messia üksmeelselt tagasi lükanud?

Kas selline lihtsustamine aitab meil ajalugu paremini mõista?

Mulle tundub, et pigem vastupidi.

Millal lakkasid Jeesuse järgijad olemast juudi ühiskonna osa?

Mitte vähem huvitav on hilisema eraldumise ajalugu.

Tänapäeval oleme harjunud pidama judaismi ja kristlust kaheks selgelt eristuvaks religiooniks.

Kuid esimesel sajandil ei olnud sellist piiri meile tuttaval kujul veel olemas.

Jeesuse esimesed järgijad osalesid juudi kogukondade elus, tuginesid juudi Pühakirjale ning arutasid küsimusi, mis kuulusid Iisraeli sisemisse usulisse ellu.

Isegi Paulus, keda kristlik traditsioon nimetab paganate apostliks, alustas Apostlite tegude järgi oma kuulutustööd regulaarselt sünagoogides.

Loomulikult ei tähenda see, et tema tegevust oleks kõikjal positiivselt vastu võetud.

Apostlite tegude raamatus on piisavalt jutustusi vaidlustest, konfliktidest ja vastupanust.

Kuid nende kõrval leidub ka teateid juutidest, kes tema kuulutuse vastu võtsid.

Seetõttu on ettekujutus varakristluse ajaloost kui lihtsast üleminekust Jeesuse tagasi lükanud juutidelt teda vastu võtnud paganatele liiga primitiivne.

Tegelik ajalugu oli pikk ja ebaühtlane protsess.

Kogukondade koosseis muutus järk-järgult. Mittejuudi taustaga Jeesuse järgijate arv kasvas. Kujunesid uued teoloogilised arusaamad. Teravnesid vaidlused Toora järgimise, usulise identiteedi ja juudi kogukondadega suhtlemise üle.

Seda protsessi mõjutasid ka Jeruusalemma templi hävitamine aastal 70, hilisemad poliitilised sündmused ning erinevate usuinstitutsioonide areng.

Seejuures ei toimunud eraldumine kõigis piirkondades ühtemoodi.

Mõnes paigas muutusid kogukondadevahelised piirid suhteliselt varakult selgemaks. Mujal säilisid kontaktid ja vastastikused mõjud märksa kauem.

Ajaloolased kirjeldavad seda protsessi mõnikord judaismi ja kristluse teede järkjärgulise lahknemisena.

Ja mulle tundub, et selline kirjeldus on ajaloolisele tegelikkusele palju lähemal kui ettekujutus ühest kindlast hetkest, mil juudid Jeesuse tagasi lükkasid ja kristlased neist lõplikult eraldusid.

Mida ajaloolised uurimused tegelikult ütlevad?

Doukhan viitab oma töös sotsioloog Rodney Starki, arheoloog Eric Meyersi ja teiste teadlaste uurimustele, kes on juhtinud tähelepanu juudi ja kristlike kogukondade pikaajalisele vastastikusele läbikäimisele.

Stark näiteks oletas, et diasporaa juudi kogukonnad võisid mängida kristluse levikus märksa olulisemat rolli, kui tavaliselt on arvatud.

Meyers uuris arheoloogilisi tõendeid, mis viitavad juutide ja kristlaste kultuurilisele lähedusele ning vastastikusele mõjule esimestel sajanditel.

Need uurimused väärivad tõepoolest tähelepanu.

Kuid siin on oluline mitte muuta teaduslikke hüpoteese lõplikult tõestatud faktideks.

Näiteks matmiskommete sarnasus ei võimalda veel kindlaks teha, kui palju juute kristluse omaks võttis.

Kahe kogukonna kultuuriline lähedus ei tähenda tingimata massilist üleminekut ühest religioonist teise.

Ja muistsete usuliikumiste kasvu käsitlevad sotsioloogilised mudelid tuginevad paratamatult teatavatele oletustele, sest sellest ajastust puudub meil põhjalik statistika.

Seetõttu oleks vale väita, et tänapäeva arheoloogia on tõestanud Jeesuse vastuvõtmist enamiku juudi elanikkonna poolt.

Seda ei ole tõestatud.

Kuid uurimused näitavad tõepoolest, et juutide ja varakristlaste suhted olid märksa keerulisemad, kui lubab arvata tavapärane pilt kahest algusest peale vaenulikust usumaailmast.

Ja minu arvates on just see asjaolu põhimõttelise tähtsusega.

Kuidas sisemisest usuvaidlusest sai süüdistus terve rahva vastu?

Kuid kõige rohkem ei huvita mind isegi küsimus Jeesuse juutidest järgijate arvu kohta.

Mind huvitab see, kuidas esimese sajandi juudi ühiskonna sisemised konfliktid muutusid hiljem sajandeid kestnud usulise vastasseisu aluseks.

Paljud Uue Testamendi tekstid sündisid ju vaidluste keskel inimeste vahel, kes kuulusid ühisesse usulisse ja kultuurilisse keskkonda.

Sellised vaidlused võisid olla väga teravad.

Judaismis on üldse pikk usuliste arutelude traditsioon, kus õpetajate ja koolkondade erimeelsused ei tähenda tingimata vastase juudi rahva hulka kuulumise eitamist.

Kuid iseseisva kristliku identiteedi kujunemise käigus hakati mõningaid poleemilisi väljendeid mõistma hoopis teisiti.

See, mis algselt võis peegeldada konflikti teatud rühmade vahel, muutus järk-järgult kristlaste ja juutide kui kahe usukogukonna vastandamiseks.

Eriti traagilised tagajärjed olid evangeeliumide Jeesuse surma käsitlevate jutustuste kasutamisel juutide kollektiivse vastutuse põhjendamiseks.

Sajandite jooksul said sellised ettekujutused jutluste, teoloogiliste kirjutiste ja rahvalike eelarvamuste osaks.

Neid kasutati diskrimineerimise, piirangute ja vägivalla õigustamiseks.

Mõnel juhul kiusasid inimesed, kes nimetasid end Galileast pärit juudi õpetaja järgijateks, juute taga just seetõttu, et need ei jaganud nende usulisi veendumusi.

Mulle tundub, et selles peitub üks kristliku ajaloo valusamaid vastuolusid.

Võib mitte nõustuda juudi arusaamaga messianismist.

Võib jääda kristliku veendumuse juurde, et Jeesus on Messias.

Võib pidada tõsist teoloogilist arutelu judaismi ja kristluse erinevuste üle.

Kuid miks peaksid sellised erimeelsused muutuma väideteks terve rahva vaimse alaväärsuse kohta?

Miks peaks mittenõustumine teatud usuõpetusega automaatselt tähendama vihkamist selle rajaja vastu?

Ja miks peaks konkreetsete ajalooliste isikute vastutus laienema inimestele, kes elasid sadu või tuhandeid aastaid pärast kirjeldatud sündmusi?

Minu jaoks on neil küsimustel mitte ainult ajalooline, vaid ka moraalne tähendus.

Jeesuse Messiaks mittetunnistamine ei tähenda tema vihkamist

On veel üks asjaolu, millest minu arvates tuleks palju sagedamini rääkida.

Tänapäeva kristlikes ringkondades aetakse üsna sageli segamini kaks täiesti erinevat mõistet: Jeesuse Messiaks mittetunnistamine ja Jeesuse vihkamine.

Kuid nende vahel ei ole mingit vältimatut seost.

Judaism ei võta omaks kristlikke väiteid Jeesuse messiaanliku staatuse ja jumalikkuse kohta eelkõige seetõttu, et sellel on oma arusaam Messiast, Kõigevägevama ühtsusest, Toorast ja tulevasest lunastusest.

Neil erinevustel on sügav teoloogiline sisu.

Neid ei saa seletada üksnes inimliku kangekaelsuse, paadumuse või soovimatusega tunnistada väidetavalt ilmselget tõde.

Traditsioonilist judaismi järgiva inimese jaoks on Messia küsimus seotud kindlate ootustega, mis põhinevad juudi Pühakirjal ja selle sajanditepikkusel tõlgendamisel.

Ja kui need ootused ei lange kokku kristliku arusaamaga Jeesuse isikust ja tegevusest, ei tähenda see veel, et inimene tunneks tema vastu vihkamist.

Pealegi ei ole juudi autorite ajalooline suhtumine Jeesusesse olnud sugugi ühesugune.

On olnud poleemilisi ja teravalt negatiivseid hinnanguid. On olnud perioode, mil see teema ei mänginud juudi usulises mõtlemises peaaegu mingit märkimisväärset rolli. Uusajal on esile kerkinud ka uurijaid, kes on käsitlenud Jeesust ajaloolise isikuna juudi ühiskonna sees.

Siin tahaksin esitada ühe lihtsa küsimuse.

Miks võib kristlane mitte tunnistada teise inimese usulisi veendumusi ja pidada oma erimeelsust täiesti loomulikuks, kuid kui juut ei tunnista kristlikku õpetust Jeesusest, tajutakse seda mõnikord erilise vaimse vaenulikkuse ilminguna?

Kas me ei peaks rakendama enda ja teiste suhtes samu mõõdupuid?

Teiste veendumuste austamine ei nõua ju sugugi oma veendumustest loobumist.

See nõuab eelkõige intellektuaalset ausust ja võimet tunnistada, et teine inimene võib järgida teistsugust usulist seisukohta ilma vihkamise, pahatahtlikkuse või moraalse alaväärsuseta.

Miks on see ajalugu tänapäeval oluline?

Mulle tundub, et liiga sageli käsitleme religioonilugu valmis vastuste kogumina, mille ülesanne on kinnitada meie tänaseid veendumusi.

Inimene, kes on kasvanud üles teatud kristlikus traditsioonis, võib aastaid kuulda esimese sajandi sündmuste kohta ühtesid ja samu selgitusi, aimamata, kui keeruline oli tegelik ajalooline olukord.

Talle räägitakse sellest, kuidas juudid Jeesuse tagasi lükkasid, kuid harva selgitatakse, et Jeesuse esimesed järgijad olid ise juudid.

Räägitakse vastasseisust variseridega, kuid peaaegu ei räägita tolle aja judaismi usuelu mitmekesisusest.

Mainitakse rahvahulka, kes nõudis ristilöömist, kuid alati ei selgitata, miks selle rahvahulga tegusid ei saa üle kanda tervele rahvale.

Ja eriti harva juhitakse tähelepanu sellele, et meile tuttav judaismi ja kristluse eraldatus kujunes välja pika ajaloolise protsessi tulemusena.

Loomulikult ei väida ma sugugi, et kõik traditsioonilised kristlikud ettekujutused neist sündmustest oleksid väljamõeldised.

Ma ei kavatse eitada tegelikke konflikte Jeesuse ja mõnede usujuhtide vahel.

Samuti ei eita ma, et paljud juudid ei tunnistanud tema messiaanlikke väiteid.

Kuid mulle tundub põhimõtteliselt oluline eristada ajaloolist fakti selle hilisemast tõlgendusest.

Üks asi on öelda, et esimese sajandi juutide seas oli Jeesusesse erinevaid suhtumisi, sealhulgas toetust, ükskõiksust ja avalikku tagasilükkamist.

Hoopis teine asi on väita, et juudi rahvas tervikuna vihkas teda ja vääris seetõttu erilist usulist hukkamõistu.

Esimene vastab ajaloolise tegelikkuse keerukusele.

Teine on teoloogiline üldistus, mida on liiga sageli kasutatud eelarvamuste õigustamiseks.

Kui tahame tõepoolest mõista kristluse päritolu, peame tunnistama, et selle varajane ajalugu on lahutamatult seotud juudi rahva ajalooga.

Seejuures ei puuduta küsimus ainult Jeesuse või tema jüngrite päritolu.

Küsimus puudutab usulist keelt, arusaamu, vaidlusi, lootusi ja tekste, mille keskel tema järgijate liikumine algselt kujunes.

Ilma seda konteksti mõistmata hakkame paljusid Uue Testamendi sündmusi paratamatult nägema läbi palju hiljem kujunenud religioossete arusaamade prisma.

See tähendab, et riskime näha ajaloos mitte seda, mis tegelikult toimus, vaid seda, mida oleme harjunud sellest arvama.

Ja siin tahaksin tagasi pöörduda küsimuse juurde, millest alustasin.

Kas juudid tõepoolest hülgasid Jeesuse?

Kui selle all mõeldakse, et traditsiooniline judaism ei tunnistanud teda Messiaks ega võtnud hiljem omaks kristlikku õpetust tema isiku kohta, siis jah, selline erinevus on olemas ja püsib tänapäevani.

Kui aga väidetakse, et kogu juudi rahvas vihkas Jeesust algusest peale, lükkas ta üksmeelselt tagasi ja kannab kollektiivset vastutust tema surma eest, siis ei pea selline ettekujutus tõsisele ajaloolisele analüüsile vastu.

Ja mulle tundub, et just siin peaks kristlik maailm olema märksa ettevaatlikum.

Sest sajanditepikkuste usuliste vaidluste taga seisavad tegelikud inimesed, tegelikud ajaloolised sündmused ja tegelikud tagajärjed, mida on kaasa toonud usu nimel levitatud ettekujutused.

Võib jääda oma teoloogiliste veendumuste juurde ja samal ajal tunnistada mineviku keerukust.

Võib pidada Jeesust Messiaks, muutmata juute kollektiivseteks vastasteks.

Võib austada Uut Testamenti ja samal ajal hoolikalt uurida selle kujunemise ajaloolist konteksti.

Ja lõpuks võib judaismiga mitte nõustuda, omistamata selle järgijatele vihkamist, mida nad sugugi ei pruugi tunda.

Sest ajalugu muutub ohtlikuks just siis, kui me lõpetame selle uurimise ja hakkame seda kasutama üksnes oma usuliste eelarvamuste kinnitamiseks.

Ja kui usk tõepoolest pretendeerib tõe austamisele, siis peaks aus suhtumine ajalukku olema uskliku inimese jaoks mitte oht, vaid täiesti loomulik kohustus.

← Kõik postitused