Kui võitlus moraali eest muutub võitluseks inimeste vastu

Iga kord, kui avalikus arutelus kerkib esile LGBT teema, eriti seoses järjekordse Pride’i marsi korraldamisega, võib üsna kindlalt ette aimata osa kristliku kogukonna reaktsiooni. Sotsiaalmeedia täitub ärevust tekitavate postitustega, pastorid ja jutlustajad teevad avaldusi ühiskonna moraalsest allakäigust, levivad üleskutsed protestida ning mõned eriti innukad kristlike väärtuste kaitsjad hakkavad aru pärima kõigilt, kes nende arvates toimuvat piisavalt otsustavalt hukka ei mõista.

Mõnikord jääb mulle mulje, et ainuüksi LGBT mainimine tekitab teatud usuringkondades umbes samasugust elevust nagu Beyblade’i mänguasjad omal ajal teismeliste seas. Ainus erinevus on selles, et teismelised vähemalt teadsid, mille nimel nad oma võistlusi korraldasid.

Siiski on märgata teatavat edasiminekut. Kui varem ilmusid eriti emotsionaalsed sõnumid ja süüdistused peamiselt avalikes aruteludes, siis nüüd eelistavad mõned inimesed neid saata privaatsõnumitena. Vähemalt näib, et mingi arusaam suhtluseetikast hakkab tasapisi kujunema. Kuigi nende sõnumite sisu tekitab endiselt hulgaliselt küsimusi.

Tahaksin kohe alguses oma seisukoha selgelt välja öelda, sest kogemus näitab, et vastasel juhul võib kogu järgnev arutelu taas muutuda vaidluseks selle üle, kas minu usk vastab kellegi teise ettekujutusele õigest usust.

Olen usklik inimene, lähtun traditsioonilisest religioossest arusaamast seksuaaleetikast ega pea vajalikuks toetada LGBT-liikumist või osaleda selle üritustel. Samal ajal tunnustan teiste inimeste õigust inimväärikusele, turvalisusele ja kaitsele diskrimineerimise eest. Ning ma ei näe nende kahe seisukoha vahel mingit vastuolu.

Veelgi enam, olen veendunud, et kristlane võib olla eriarvamusel teatud käsitlustega seksuaalsusest, abielust ja perekonnast, muutmata seda erimeelsust avalikuks inimeste alandamise kampaaniaks.

Ent ilmselt osutub sellise vahe tegemine mõne usuringkondade esindaja jaoks liiga keeruliseks.

On ju palju lihtsam kuulutada välja järjekordne ristisõda teiste inimeste veendumuste vastu kui mõelda sellele, kuidas peaksid omaenda usulised tõekspidamised väljenduma suhetes teiste inimestega.

Kui hästi me mõistame ühiskonda, milles elame?

Alustame üsna ilmsest asjaolust.

LGBT-liikumine ei ole ammu enam kohalik ühiskondlik nähtus, mida saaks seostada üksnes mõne lääneriigiga. Tänapäeval arutatakse seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, kodanikuõiguste ja ühiskondliku tunnustuse küsimusi rahvusvahelisel tasandil. Need teemad on esindatud poliitikas, seadusandluses, hariduses, kultuuris ja meedias.

Neisse arengutesse võib suhtuda erinevalt. Võib kritiseerida konkreetseid poliitilisi nõudmisi, mitte nõustuda teatud ideoloogiliste seisukohtadega või pidada mõningaid ühiskondlikke muutusi oma usuliste veendumustega vastuolus olevaks.

Kuid oleks naiivne arvata, et kõik toimuv on üksnes vandenõu, massilise eksitamise või hästi korraldatud propagandakampaania tulemus.

Loomulikult leidub igas ühiskondlikus liikumises poliitilisi huve, rahalisi vahendeid, kommunikatsioonistrateegiaid ja organisatsioone, kes soovivad teatud eesmärke edendada. LGBT-liikumine ei ole selles suhtes erand.

Ent selle liikumise nõudmiste toetamise taandamine üksnes manipuleerimisele tähendab täiesti reaalse ühiskondliku olukorra eiramist.

Paljud inimesed toetavad LGBT-inimeste võrdseid õigusi mitte sellepärast, et keegi oleks neid petnud või sundinud, vaid sellepärast, et nad mõistavad neid küsimusi siiralt vabaduse, inimväärikuse ja diskrimineerimise lubamatuse kaudu.

Ja selle asjaoluga tuleb arvestada sõltumata sellest, kui lähedased need vaated meile endile on.

Siit tekib küsimus: mida usulised organisatsioonid täpselt loodavad saavutada, kui nad korraldavad agressiivseid kampaaniaid LGBT-inimeste vastu?

Kas veenda ühiskonda loobuma juba väljakujunenud arusaamadest? Sundida inimesi oma seksuaalset sättumust muutma? Saavutada olukord, kus riik reguleerib kodanike eraelu mõne konkreetse usutunnistuse teoloogiliste veendumuste järgi?

Või on tegemist eelkõige võimalusega avalikult demonstreerida oma usulist põhimõttekindlust?

Mulle tundub, et viimane võimalus väärib märksa rohkem tähelepanu, kui tavaliselt ollakse valmis tunnistama.

Miks agressiivne vastuseis aitab mõnikord just neid, kelle vastu see on suunatud?

Avalikus kommunikatsioonis tuntakse üsna hästi nähtust, kus katse mingit seisukohta maha suruda või diskrediteerida võib anda täpselt vastupidise tulemuse.

Mida emotsionaalsemaks muutuvad süüdistused, mida solvavamaks sõnakasutus ja mida agressiivsemaks katsed teisi vaikima sundida, seda rohkem tähelepanu tõmmatakse teemale endale.

Mõnel juhul suurendab selline reaktsioon isegi kaastunnet nende vastu, keda kritiseeritakse.

Kujutame ette täiesti tavalist olukorda.

Ühes linnas kavandatakse Pride’i marssi. Korraldajad teatavad üritusest, selgitavad selle eesmärke ja kutsuvad soovijaid osalema.

Seejärel ilmuvad välja usuaktivistid, kes hakkavad osalejaid avalikult solvama, levitavad hirmutavaid avaldusi, korraldavad agressiivseid vastumeeleavaldusi ning kujutavad toimuvat peaaegu ühiskonna lõpliku moraalse kokkuvarisemise algusena.

Kuidas paistab see inimesele, kes ei kuulu ei LGBT-kogukonda ega ühtegi usuorganisatsiooni?

On täiesti võimalik, et see inimene ei kavatsenudki marsil osaleda ega tundnud teema vastu erilist huvi.

Nüüd aga näeb ta ühel pool inimesi, kes paluvad endasse lugupidavalt suhtuda, ja teisel pool inimesi, kes neid avalikult solvavad.

Ja sellises olukorras ei pea sugugi jagama kõiki korraldajate seisukohti, et tunda kaastunnet just nende vastu.

Muidugi ei saa väita, et igasugune LGBT-teemaline kriitika suurendab automaatselt liikumise toetajate arvu. Ühiskondlikud reaktsioonid on palju keerulisemad ning rahulik ja argumenteeritud arutelu võib anda hoopis teistsuguse tulemuse.

Kuid agressiivne religioosne retoorika võib tõepoolest muutuda omamoodi reklaamiks just neile ideedele, mille vastu see on suunatud.

Ja seejuures reklaamiks, mille eest liikumise korraldajad ei pea isegi maksma.

Eriti kummaline on seda näha pastorite ja usujuhtide puhul, kes peaksid ju mõistma avaliku sõna tähendust ning vastutust selle tagajärgede eest.

Tekib üsna huvitav olukord: inimene on veendunud, et kaitseb kristlikke väärtusi, kuid oma käitumisega kujundab ta teistes arusaama kristlusest kui agressiivsuse, sallimatuse ja pideva teiste eraellu sekkumise religioonist.

Ja pärast seda imestame, miks noored suhtuvad usuorganisatsioonidesse üha suurema umbusuga.

Kas usklikud on kohustatud pidevalt teisi noomima?

Siinkohal kerkib tavaliselt esile üsna ootuspärane vastuväide.

Aga kuidas jääb piibelliku käsuga oma ligimest noomida? Kas usklik inimene ei ole kohustatud avalikult rääkima sellest, mida ta peab valeks?

Vajikra ehk Kolmanda Moosese raamatu 19. peatüki 17. salmis leidub tõepoolest käsk: „Noomi kindlasti oma ligimest, et sa ei kannaks tema pärast pattu.“

Ent enne kui kasutada seda kirjakohta universaalse õigustusena avalikele religioossetele kampaaniatele, tasuks minu arvates selle tähendust tähelepanelikumalt uurida.

Kõigepealt puudutab see käsk suhteid ligimesega, mitte ei anna inimesele piiramatut õigust kontrollida terve ühiskonna moraalset elu.

Pealegi keelab sama salm vihata oma venda südames ning järgmine salm käsib armastada ligimest nagu iseennast.

Teisisõnu ei saa noomimist lahutada suhtumisest teise inimesse.

Juudi traditsioonis on seda küsimust põhjalikult käsitletud. Talmudi traktaadis Arachin 16b arutletakse noomimise piiride üle, sealhulgas selle üle, et teist inimest ei tohi häbistada. Traktaadis Jevamot 65b esitatakse ka mõte, et nii nagu on kohustus öelda sõnu, mida võidakse kuulda võtta, on olemas ka kohustus jätta ütlemata sõnad, mille puhul on teada, et neid vastu ei võeta.

Loomulikult kuuluvad need õpetused oma religioossesse ja õiguslikku konteksti ega ole valmis juhend tänapäevaste ühiskondlike vaidluste pidamiseks.

Kuid põhimõte ise väärib tähelepanu.

Mis mõte on noomimisel, kui selle ainus tulemus on teise inimese alandamine ja tema veelgi suurem eemaldumine religioonist?

Kas me tõesti usume, et inimene muudab oma veendumusi pärast seda, kui teda on avalikult solvatud, moraalselt alaväärseks nimetatud või Jumala karistusega ähvardatud?

Ma võin täiesti ette kujutada, et mõnes usukogukonnas peetakse selliseid meetodeid vaimse julguse väljenduseks.

Kuid mul on raske mõista, kuidas on selline julgus seotud vastutusega oma sõnade eest.

Üks asi on selgitada oma veendumusi inimesele, kes tõepoolest soovib neid kuulda. Hoopis teine asi on suruda neid peale võõrastele inimestele, kes ei ole meilt mingit usulist õpetust palunud.

Aga kui vaikimist peetakse nõusolekuks?

On veel üks argument, mida olen sellistes aruteludes korduvalt kuulnud.

Kui kristlased ei protesti avalikult LGBT vastu, võivad teised arvata, et kirik toetab toimuvat.

Aga miks peab eriarvamuse väljendamisega tingimata kaasnema solvamine?

Kas tõesti ei ole võimalik selgitada oma usulist seisukohta rahulikult, muutmata seda järjekordseks ühiskondlikuks konfliktiks?

Kas kirik ei võiks lihtsalt öelda, et ta järgib traditsioonilist arusaama abielust, kuulutamata seejuures teistsuguse seksuaalse sättumusega inimesi ühiskonna vaenlasteks?

Ja miks peaks usuorganisatsioon üldse pidevalt tõestama oma ustavust Jumalale teiste inimeste avaliku hukkamõistmise kaudu?

Kui kirikul on tõepoolest väljakujunenud teoloogiline õpetus, ei tohiks selle sisu sõltuda protestiplakatite arvust, kõnede valjusest ega solvavate sotsiaalmeediapostituste hulgast.

Ma ei soovita usukogukondadel ühiskondliku heakskiidu nimel oma veendumustest loobuda.

Kuid mulle tundub, et ustavuse religioossetele põhimõtetele ja demonstratiivse vaenulikkuse vahele jääb küllaltki suur ruum mõistlikuks inimlikuks käitumiseks.

Just selles ruumis peakski minu arvates toimuma sisuline arutelu.

Neile aga, kes eelistavad käituda nagu religioossed tänavahuligaanid, soovitaksin vähemalt mitte esitada oma suhtlusviisi kristliku käitumise kohustusliku normina.

Mis tegelikult juhtus Soodomas ja Gomorras?

Nüüd tahaksin pöörduda ühe kõige populaarsema piibelliku argumendi juurde, mis homoseksuaalsust puudutavates aruteludes peaaegu vältimatult esile kerkib.

Jutt käib loomulikult Soodoma ja Gomorra loost.

Kristlikes ringkondades on neist linnadest ammu saanud omamoodi universaalne seksuaalse kõlvatuse sümbol. Piisab sellest, kui alustada vestlust LGBT teemal, ja peaaegu kindlasti leidub keegi, kes meenutab Soodoma hävitamist.

Mõnikord jääb lausa mulje, et nende linnade kogu ajalugu taandub üheleainsale küsimusele.

Aga kas piiblitekst tõepoolest võimaldab teha nii kitsast järeldust?

Täpsustan kohe: ma ei väida sugugi, et Soodoma loos puudub seksuaalse vägivalla teema või et traditsioonilistel religioossetel arusaamadel seksuaaleetikast puuduks tekstiline alus.

Kuid Soodoma lugu on piibellikus ja juudi traditsioonis palju laiem kui üksnes seksuaalkäitumise küsimus.

Ja kui tahame sellest teha moraalseid järeldusi, oleks mõistlik vaadelda enamat kui vaid neid jutustuse osi, mida on mugav kasutada tänapäevastes ühiskondlikes vaidlustes.

Esimese Moosese raamatu 18. peatükis räägib Kõigevägevam Soodoma ja Gomorra vastu tõusnud suurest hädakisast ning nende patu raskusest.

Juba hädakisa mainimine väärib tähelepanu.

Kes täpselt appi hüüab? Mis neis linnades toimub? Miks saab nende moraalne seisund nii karmi jumaliku kohtumõistmise põhjuseks?

Edasi, 19. peatükis, kirjeldatakse, kuidas Soodoma mehed püüavad Loti külaliste suhtes toime panna kollektiivset seksuaalset vägivalda.

Siin on oluline tähele panna asjaolu, mis jääb populaarsetes religioossetes käsitlustes sageli tagaplaanile.

See ei ole lugu täiskasvanute vastastikusel nõusolekul põhinevatest suhetest, vaid jutustus vägivallaähvardusest, võõraste kollektiivsest alandamisest ja külalislahkuse kohustuse rängast rikkumisest.

Selle episoodi taandamine üksnes seksuaalse sättumuse küsimusele tähendab kirjeldatud kuriteo tegeliku olemuse eiramist.

Eriti huvitav on aga see, et juudi traditsioon käsitleb Soodoma moraalset seisundit veelgi laiemalt.

Linn, kus vaeste aitamisest sai kuritegu

Midrašikirjanduses kujutatakse Soodomat ühiskonnana, kus julmus ja ükskõiksus abivajajate suhtes olid muutunud ühiskondliku korra osaks.

Näiteks Pirkei de-Rabbi Eliezeri 25. peatükis leidub pärimus noorest naisest, kes aitas salaja üht vaest meest, tuues talle toitu.

Linnaelanikud märkasid, et kerjus oli vastupidiselt nende ootustele endiselt elus, ning otsustasid välja selgitada, miks.

Kui selgus, et noor naine oli teda toitnud, määrasid nad talle julma karistuse. Selle pärimuse kohaselt said just tema kannatused ja appihüüd üheks väljenduseks ülekohtust, mis jõudis Kõigevägevamani.

Selle loo üksikasjad erinevad midraši eri versioonides. Ja loomulikult tuleb mõista, et tegemist ei ole ajalookroonikaga, vaid religioosse pärimusega, mille eesmärk on avada piiblijutustuse moraalset tähendust.

Kuid milline tähelepanuväärne arusaam ühiskondlikust kurjusest siin avaneb.

Linn ei ole süüdi lihtsalt sellepärast, et mõned selle elanikud panevad toime kuritegusid.

Probleem seisneb selles, et ühiskond ise hakkab pidama julmust normaalseks ning kaastunnet kehtiva korra rikkumiseks.

Näljase inimese aitamine muutub ohtlikuks.

Kaastunde näitamine tähendab tunnustatud reeglite vastu astumist.

Ja inimene, kes püüab teist surmast päästa, muutub ümbritsevate silmis kurjategijaks.

Mulle tundub see palju hirmutavama moraalse allakäigu pildina kui paljud tavapärased religioossed ettekujutused Soodomast.

Sest siin ei piirdu kurjus enam üksikute inimeste tegudega.

Sellest saab ühiskondlik süsteem.

Süsteem, milles inimesed mitte ainult ei lakka üksteist aitamast, vaid hakkavad taga kiusama neid, kes on veel säilitanud võime kaastunnet tunda.

Ja siin tekib küsimus, mille tahaksin esitada eelkõige usklikele inimestele.

Kas me oleme tõesti kindlad, et ühiskonna sellist moraalset seisundit saab hinnata üksnes selle suhtumise põhjal seksuaalsusesse?

Mida ütles prohvet Hesekiel Soodoma kohta?

Prohvet Hesekieli raamat pakub Soodoma moraalsele seisundile üsna otsese selgituse.

16. peatüki 49. salmis öeldakse:

„Vaata, see oli su õe Soodoma süü: uhkus, leivaküllus ja muretu rahu olid temal ja ta tütardel, aga vaese ja puudustkannataja kätt ta ei toetanud.“

Järgmises salmis räägib prohvet ka ülbusest ja jäledatest tegudest Kõigevägevama ees.

Seega oleks vale väita, et Hesekiel taandab Soodoma patu üksnes sotsiaalsele ebaõiglusele.

Kuid sama vale oleks ignoreerida seda, et ta nimetab uhkust, materiaalset küllust ja ükskõiksust abivajajate suhtes selgesõnaliselt Soodoma ülekohtu peamiste ilmingute hulgas.

Pöörakem sellele üksikasjale tähelepanu.

Jutt käib ühiskonnast, kus inimestel on vara, nad elavad suhtelises heaolus ja neil on võimalus teisi aidata, kuid nad otsustavad seda mitte teha.

Ja probleem ei seisne lihtsalt heategevuse puudumises.

Selle taga on teatud arusaam inimesest, mille kohaselt ei vääri teiste kannatused tähelepanu ning tugevate ja jõukate heaoluga ei kaasne mingit vastutust nõrgemate ees.

Püüame nüüd tuua selle moraalse küsimuse tänapäeva.

Mis juhtub siis, kui usuorganisatsioon näitab üles erakordset aktiivsust teiste inimeste seksuaalelu puudutavates küsimustes, kuid märkab vaevu vaesust, vägivalda, korruptsiooni, võimu kuritarvitamist ja inimväärikuse alandamist?

Mis juhtub siis, kui pastor suudab pühendada mitu tundi jutlusest LGBT hukkamõistmisele, kuid eelistab mitte märgata rahalisi kuritarvitusi omaenda koguduses?

Või kui usuaktivistid on valmis korraldama suure meeleavalduse Pride’i marsi vastu, kuid ei näita samaväärset aktiivsust julmuse, ärakasutamise ja ebaõigluse all kannatanud inimeste kaitsmisel?

Loomulikult ei väida ma, et kõik kristlikud kogukonnad käituvad niimoodi. Paljud usklikud tegelevad tõepoolest heategevusega, aitavad pagulasi, toetavad abivajajaid ja kaitsevad inimesi vägivalla eest.

Just seetõttu tundub mulle eriti ebaõiglane, kui kristluse avalikku kuvandit hakkavad kujundama usuringkondade kõige agressiivsemad esindajad.

Kuid küsimus jääb.

Miks uurivad mõned inimesed nii tähelepanelikult teiste moraalseid puudusi, näidates samal ajal üles hämmastavat leebust enda omade suhtes?

Kui usuline põhimõttekindlus muutub mugavaks silmakirjalikkuse vormiks

Sellistel avalikel kampaaniatel on üks eripära, mis tekitab minus isiklikult hulgaliselt küsimusi.

Teise ühiskonnarühma kuuluva inimese hukkamõistmine on suhteliselt lihtne.

Eriti siis, kui see inimene ei kuulu meie kogudusse, ei mõjuta kuidagi meie elu ega saa meilt tegelikku vastutust nõuda.

Võib teha kõlava avalduse, saada mõttekaaslaste heakskiidu, koguda hulgaliselt toetavaid kommentaare ja tunda, et moraali eest peetavas võitluses on saavutatud järjekordne võit.

Seejuures ei nõua selline tegevus inimeselt endalt peaaegu midagi.

Tal ei ole vaja oma käitumist ümber hinnata, vigu tunnistada, lahendada keerulisi probleeme oma kogukonnas ega astuda vastu mõjukatele usujuhtidele.

Piisab sellest, kui leida ühiskonnarühm, mis ei vasta tema ettekujutusele õigest elust, ja teha sellest järjekordse kampaania sihtmärk.

Aga kui palju on sellisel tegevusel tegelikult pistmist vaimse vastutusega?

Kui vaatame tähelepanelikult piibliprohvetite moraalseid nõudmisi, avastame, et suur osa nende kriitikast ei olnud sugugi suunatud inimestele väljaspool usukogukonda.

Prohvetid pöördusid ikka ja jälle omaenda rahva poole.

Nad rääkisid ebaõiglastest kohtutest, vaeste ärakasutamisest, korrumpeerunud juhtidest, silmakirjalikust jumalateenistusest, julmusest ja ükskõiksusest nõrgemate vastu.

Teisisõnu puudutas nende sõnum eelkõige nende inimeste vastutust, kes juba pidasid end Kõigevägevama rahva hulka kuuluvaks.

Millegipärast muutub just see prohvetliku õpetuse külg tänapäevaste religioossete protestide keskseks teemaks märksa harvemini.

Võib-olla sellepärast, et teiste veendumuste vastu võidelda on palju lihtsam kui omaenda käitumist muuta.

Miks on ühe noore naise lugu nii oluline?

Tahaksin veel kord tagasi pöörduda midraši jutustuse juurde noorest naisest, kes aitas Soodomas kerjust.

Esmapilgul on see üsna lihtne lugu.

Üks inimene nägi teist hädas olevat inimest ja otsustas temaga oma toitu jagada.

Ei mingit erakordset kangelaslikkust. Ei mingeid suuri avaldusi. Ei mingeid katseid muuta linna poliitilist korda.

Lihtsalt tavaline inimlik tegu, mis normaalses ühiskonnas ei oleks pidanud üldse erilist tähelepanu äratama.

Ent just see tegu paljastab kogu ümbritseva ühiskonna moraalse seisundi.

Sest seal, kus kaastundest saab kuritegu, ei seisne probleem enam üksikus julmas inimeses.

Probleem seisneb selles, et ühiskond on kaotanud võime eristada head kurjast.

Ja mulle tundub, et just siin peitub selle pärimuse üks olulisemaid tähendusi.

Ühiskonna moraalset seisundit ei määra üksnes seadused, mida ta välja kuulutab, ega väärtused, mida ta avalikult väidab kaitsvat.

Seda näitab ka viis, kuidas inimesed kohtlevad neid, kes on nõrgemad, vaesemad, haavatavamad või lihtsalt enamusest erinevad.

Me võime lõputult rääkida traditsiooniliste väärtuste kaitsmisest, kuid kui me seejuures lakkame nägemast teises inimeses inimest, tekib täiesti õigustatud küsimus nende väärtuste tegeliku sisu kohta.

Ja teise inimese eluviisiga ei pea sugugi nõustuma, et tunnustada tema õigust lugupidavale kohtlemisele.

Veelgi enam, just erimeelsuste korral omandab selline suhtumine erilise tähenduse.

On ju suhteliselt lihtne austada inimest, kes jagab täielikult meie vaateid.

Palju keerulisem on säilitada inimväärikus suhetes nendega, kelle veendumusi või tegusid peame valeks.

Aga kas just siin ei ilmnegi meie moraalsete põhimõtete tegelik sisu?

Küsimus ei ole selles, kas me toetame LGBT-d

Mõistan väga hästi, et pärast kõike öeldut tahab keegi taas välja selgitada, kas ma toetan LGBT-d, kas minu usulised veendumused on muutunud ja kuivõrd vastab minu seisukoht mõne kristliku organisatsiooni ootustele.

Seetõttu kordan veel kord.

Ma ei pea vajalikuks loobuda traditsioonilisest religioossest arusaamast seksuaaleetikast. Ma ei kavatse veenda usklikke Pride’i marssidel osalema ega eita mingil juhul usukogukondade õigust oma õpetust avalikult selgitada.

Kuid samuti ei arva ma, et usulised veendumused annavad inimesele õiguse teisi alandada, nende kohta valeinfot levitada, agressiooni õigustada või muuta erimeelsused vihkamiseks.

Veelgi raskem on mul nõustuda ettekujutusega, et selline käitumine kujutab endast erilist vaimset küpsust.

Kui tahame tõepoolest rääkida piibellikust moraalist, oleks mõistlik vaadelda seda kogu selle ulatuses.

Mitte ainult neid kirjakohti, mida on mugav kasutada teiste inimeste käitumise hukkamõistmiseks.

Vaid ka neid, mis nõuavad meilt õiglust, kaastunnet, ausust, vastutust oma sõnade eest ja võimet märgata teiste inimeste kannatusi.

Soodoma ja Gomorra lugu näitab minu arvates eriti hästi, kui ohtlik võib olla valikuline suhtumine Pühakirja.

Oleme nii harjunud kasutama neid linnu teatud seksuaalsete pattude sümbolina, et mõnikord jätame piiblijutustuse teised küljed täiesti tähelepanuta.

Uhkus. Julmus. Liigne küllus. Ükskõiksus vaeste vastu. Võõraste alandamine. Ebaõigluse muutumine ühiskonnas aktsepteeritud normiks.

Kõik see kuulub samuti Soodoma loo juurde.

Ja kui kavatseme kasutada seda lugu hoiatusena tänapäeva ühiskonnale, oleks hea kõike seda meeles pidada.

Mulle tundub, et usumaailmal tasuks üldse olla pisut ettevaatlikum harjumusega otsida moraalseid ohte pidevalt väljaspool oma kogukondi.

Sest mõnikord leidub palju tõsisemaid probleeme just nende seas, kes räägivad kõige valjemini omaenda vaimsest puhtusest.

Ja võib-olla tasuks enne järjekordse kampaania korraldamist inimeste vastu, kelle eraelu ei vasta meie veendumustele, esitada endale üks üsna lihtne küsimus.

Mis toimub meie enda võimega tunda kaastunnet, olla õiglane ja austada inimväärikust?

Soodoma midrašiloos ei sure noor naine sellepärast, et ta oleks rikkunud seksuaalseid keelde. Teda karistatakse selle eest, et ta tundis kaastunnet näljase inimese vastu.

Ja just tema appihüüd saab tunnistuseks terve linna moraalsest seisundist.

Seepärast soovitaksin järgmisel korral, kui keegi tahab teistele Soodoma patte meelde tuletada, kõigepealt meenutada, kuidas selle linna elanikud kohtlesid inimesi, kes vajasid abi.

Võib-olla omandaks arutelu moraali üle pärast seda mõnevõrra teistsuguse tähenduse.

Sest teiste inimeste elu hukka mõista on palju lihtsam kui omaenda elu tähelepanelikult vaadata.

← Kõik postitused